Muna teooria

Autor: Vladimir Kush

Sa olid teel koju, kui sa surid.

Toimus autoõnnetus. See polnud märkimisväärne, kuid sellegipoolest surmav. Sinust jäid maha naine ja kaks last. See oli valutu surm. Meedikud andsid endast parima, et sinu elu päästa, aga see ei aidanud. Su keha oli täiesti puruks ja usu mind, nii oligi parem.

Ja siis kohtusid sa minuga.

"Mis... Mis juhtus?" küsisid. "Kus ma olen?"

"Sa surid," ütlesin ma lihtsalt. Pole mõtet keerutada.

"Seal oli... Veoauto ja see libises..."

"Just," ütlesin.

"Ma... Ma surin?"

"Just. Aga ära muretse selle pärast. Kõik surevad," ütlesin mina.

Sa vaatasid ringi. Seal polnud midagi. Ainult sina ja mina. "Mis koht see on?" küsisid. "On see teispoolsus?"

"Enam-vähem," ütlesin mina.

"Kas sa oled jumal?" küsisid sina.

"Just," vastasin ma. "Ma olen Jumal."

"Mu lapsed... Mu naine," ütlesid sina.

"Mis neist?"

"Kas nendega saab kõik korda?"

"Seda mulle meeldib näha," ütlesin mina. "Sa alles surid ja sina muretsed põhiliselt oma perekonna pärast. See on tõesti väga hea."

Sa vaatasid mind põnevusega. Sinu arust ei näinud ma Jumala moodi välja. Ma nägin välja nagu lihtsalt mingi mees. Või siis naine. Mõni ebamäärane autoriteet võib-olla. Pigem kooliõpetaja kui kõikvõimas.

"Ära muretse," ütlesin mina. "Nendega on kõik korras. Sinu lapsed mäletavad sind igas mõttes täiuslikuna. Nad ei jõudnud sind veel vastumeelseks pidama hakata. Sinu naine nutab väliselt, kuid tunneb salaja kergendust. Kui aus olla, siis teie abielu oli lagunemas. Kui see sind lohutab, siis ta tunneb end oma kergendustunde tõttu väga süüdi.

"Aa," ütlesid sa. "Mis siis nüüd juhtub? Kas ma lähen taevasse või põrgusse või midagi?"

"Ei kumbagi," ütlesin mina. "Sa sünnid uuesti."

"Ahah," ütlesid sina. "Seega hindudel oli õigus."

"Kõigil religioonidel on omamoodi õigus," ütlesin mina. "Tule jaluta koos minuga."

Kõndisime pikkade sammudega läbi olematuse, sina minu järel. "Kuhu me läheme?"

"Ei kuhugi eriti," ütlesin mina. "Lihtsalt mõnus on jalutada, kui me räägime."

"Mis siis selle kõige mõte on?" küsisid sa. "Kui ma uuesti sünnin, olen nagu puhas leht, kas pole? Laps. Minu kogemused ja kõik, mis ma tegin selles elus, ei oma enam tähtsust."

"Ei ole nii!" ütlesin mina. "Sinu sees on kogu eelnev teadmine ja kõik sinu eelmiste elude kogemused. Sa lihtsalt ei mäleta neid kõiki praegu."

Ma peatusin ja võtsin su õlgadest kinni. "Su hing on palju võrratum, kaunim ja suurem, kui sa suudaksid ettegi kujutada. Inimmõistus suudab hoida vaid väikest osa sellest, mis sa tegelikult oled. See on sama, kui pistaksid oma sõrme veeklaasi, et näha, kas vesi on kuum või külm. Sa paned väikese osa endast anumasse ja kui selle välja võtad, oled saanud kõik selle kogemused.

"Sa oled olnud inimene viimased 48 aastat, seega pole sa ennast veel välja sirutanud ja tundnud ülejäänut oma tohutust teadvusest. Kui me siin piisavalt kaua oleme, hakkab sulle kõik meelde tulema. Aga seda pole kõigi elude vahepeal mõtet teha."

"Mitu korda ma siis uuesti olen sündinud?"

"Oi, palju. Palju-palju. Paljudes erinevates eludes." ütlesin mina. "Seekord oled sa hiina talutüdruk aastal 540.

"Oota, mida?" kogelesid. "Sa saadad mind ajas tagasi?"

"Noh, tehniliselt võttes vist tõesti. Aeg sellisena, nagu sina seda tead, eksisteerib ainult sinu universumis. Asjad on teistmoodi seal, kust mina tulen."

"Seal, kust sina tuled?" küsisid sa.

"Jaa, just nii," selgitasin ma. "Ma tulen kuskilt. Kuskilt mujalt. Ja seal on teisi minusuguseid. Ma tean, et sa tahaksid teada, missugune maailm seal on, kuid ausalt öeldes ei saaks sa sellest aru."

"Aa," ütlesid sa veidi pettunult. "Aga oota. Kui ma sünnin uuesti teises ajas, siis on võimalik, et ma olen mingil hetkel iseendaga suhelnud."

"Muidugi. Seda juhtub kogu aeg. Ja kuna mõlemad elud on oma eluaja jooksul teadlikud ainult omaenda elust, siis ei tea sa isegi, kui see juhtub."

"Mis selle kõige mõte siis on?"

"Tõsiselt?" küsisin mina. "Tõsiselt? Sa küsid mult, mis on elu mõte? Kas see pole pisut liiga tüüpiline küsimus?"

"See on ju mõistlik küsimus," käisid sa peale.

Ma vaatasin sulle silma. "Elu mõte, põhjus, miks ma lõin terve selle universumi, on see, et sa õpiksid."

"Sa mõtled inimkonda? Sa tahad, et me täiskasvanuteks saaksime?"

"Ei, ainult sind. Ma tegin terve selle universumi sinu jaoks. Iga uue eluga kasvad ja arened ning saad suuremaks ja suursugusemaks intellektiks."

"Ainult mina? Mis siis kõigist teistest saab?"

"Pole kedagi teist," ütlesin mina. "Selles universumis oleme üksnes sina ja mina."

Sa vaatasid mulle tühja pilguga otsa. "Aga kõik inimesed maal..."

"On kõik sina. Sinu erinevad taassünnid."

"Oota. Mina olengi kõik inimesed!?"

"Nüüd sa hakkad taipama," ütlesin mina ja patsutasin sulle õnnitluseks õlale.

"Ma olen iga inimene, kes on kunagi elanud?"

"Või kes kunagi elab, jah."

"Ma olen Abraham Lincoln?"

"Ja sa oled ka John Wilkes Booth," lisasin mina.

"Ma olen Hitler?" ütlesid sa vapustatult.

"Ja sa oled miljonid, kelle ta tappis."

"Ma olen Jeesus?"

"Ja sa oled kõik, kes teda järgisid."

Sa jäid vait.

"Iga kord, kui sa kellelegi liiga tegid," ütlesin mina, "tegid seda endale. Iga kord, kui sa kellelegi head tegid, tegid sa seda endale. Sa oled kogenud või saad kogema iga õnnelikku ja kurba hetke, mida keegi on kunagi kogenud.

Sa mõtlesid tükk aega.

"Miks?" küsisid sa minult. "Milleks seda kõike teha?"

"Sellepärast, et ühel päeval oled sa nagu mina. Sest see sa oledki. Sa oled samasugune nagu mina. Sa oled mu laps."

"Oota, mida?" ütlesid sa skeptiliselt. "Sa tahad öelda, et mina olen jumal?"

"Ei. Mitte veel. Sa oled loode. Sa alles kasvad. Ühel päeval, kui sa oled läbi elanud kõik inimelud kogu ajaloo vältel, oled sa piisavalt kasvanud, et sündida."

"See tähendab, et terve universum," ütlesid sina, "on lihtsalt..."

"Muna." vastasin mina. "Nüüd on sul aeg järgmisesse ellu minna."

Ja ma saatsin su teele.

Originaal:

The Egg

By: Andy Weir