Jutulõngakera...

Allikas Lääne psühholoogia on jõudnud järeldusele, et põhiline, mis on inimeses valesti, seostub nii või teisiti tema suhtumisega seksuaalsusesse, s.t. tuleneb hinge ja ihu lahutamise hullumeelsusest. Kuni me ei saa seda õigeks muuta, pole meil võimalik olla normaalsed ja loomulikud. See lihtsalt ei ole võimalik. Põhiline viga on väär suhtumine seksuaalsusesse. Tegelikult ei olegi vaja mingit suhtumist - kui meil seda pole, olemegi loomulikud. Kuidas te suhtute oma silmadesse? Kas nad on kurjast või on nad jumalikud? Kas olete nende poolt või vastu? Meil ei ole siin mingit suhtumist ja see ongi loomulik. Tarvitseb vaid võtta hoiak, et silmad on kurjas, ning meil tekib probleeme nägemisega. Siis on nägemine kohe samal moel problemaatiline, nagu seda praegu on kõik, mis seostub seksiga. Sul tekib iha vaadata ja näha, aga kui sa seda teed, piinab sind süütunne. Alati, kui sa näed midagi kaunist, tunned end milleski süüdi olevat, sa oled teinud pattu... Tuttav tunne, kas pole... M

Allikas Armastus kas on või ei ole. Ta toob endaga kaasa loomingulisuse kõik võimalused, kõik dimensioonid. Ta toob endaga vabaduse ja suurim vabadus kogu maailmas on see, et inimesel peaks olema võimalus olla tema ise. Aga ei vanemad ega naabrid ega haridussüsteem ega poliitiline võim – mitte keegi ei taha, et sa oleksid sina ise, sest see on neile suurimaks ohuks. Inimesi, kes on nemad ise, ei saa orjastada. Nad on maitsnud vabadust, neid pole võimalik tirida tagasi orjusesse. Nii et parem on üldse mitte lasta neil maitsta vabadust, nende enda olemust, nende potentsiaali, nende võimalusi, nende tulevikku, nende geniaalsust. Nad kobavad pimeduses kogu oma elu, küsides nõu teistelt pimedalt, otsides vastuseid neilt, kes ei tea midagi eksistentsist, kes ei tea midagi iseendast. Aga nad on teesklejad – neid kutsutakse juhtideks, jutlustajateks, pühakuteks, mahatma’deks (mahatma – üllas ja isetu juht). Nemad isegi ei tea, kes nad on. Aga igal pool on salakavalad inimese

Ta tõusis püsti, astus akna alla ja vaatas üles, kus möödaruttavate pilvede vahelt vilksatas ribadena sügavselge öötaevas, üleni tähti täis. Kuna ta kohe ümber ei pööranud, tõusis ka külaline üles ja läks tema kõrvale akna alla. Magister seisis, pilk üles suunatud, ja nautis rütmiliste hingetõmmetega hõrekarget öist sügisõhku. Ta osutas käega taeva poole.   „Vaata seda pilvemaastikku tema taevaribadega!“ ütles ta. „Esimesel pilgul tahaks arvata, et sügavus on seal, kus on kõige tumedam, siis aga tajud, et see tumedus ja pehmus on vaid pilved ja et maailmaruum oma sügavusega alles pilvemäestike servadest ja fjordidest algab ning lõpmatusse vajub, kus pidulikult seisavad tähed, need selguse ja korra ülimad võrdkujud. Mitte seal ei asu maailma sügavus ja saladused, kus on pilved ja must, sügavus on selges ja rõõmsas. Kui ma sind paluda tohin: vaata enne magamaheitmist veel veidi aega neisse tähti täis lahtedese ja merekitsustesse ja ära peleta eemale mõtteid või unistusi, mis sul s

Inimpsüühika asjatundjad on väitnud, et skisofreenia ja tavalise inimese argise mõttetulva vahel on väga õhuke piir. Nagu hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel. Inimest, kes tänaval ringi käies pidevalt omaette räägib, peame me hulluks. Ometi vatrab meie kõigi peas pidevalt üks hääl, korrates enamjagu mustriks kujunenud sundmõtteid. Kuna me peame seda omaenese hääleks, on meditsiiniliselt nagu kõik korras. Kui me aga sedasama teksti kõva häälega pobisema hakkaks, saaksime ümbritsevatelt diagnoosi. Kuid milline oleks meie maailmatunnetus, oma laste ja pereelu tajumine siis, kui liigne loba peast kaoks? Enamjagu oleme argielus nagu transis. Tegutseme, räägime ja mõtleme, ilma et suudaks hiljem täie selgusega meenutada, mida me teatud kindlal hetkel peas mõlgutasime ja samal ajal kehaga tegime. Täpselt teame vaid seda, mis antud momendil selgelt tähelepanu tõmbas - punane auto keeras ette, keegi loksutas kohvi mulle varruka pihta, või sai ette võetud mingi tõesti tugevat keskendumist vajav

Sõnum Kes kunagi kuidagi kedagi, see samuti seda ja todagi ja kindlasti sihukest midagi ja mitte niisama, vaid vägagi. Eks minagi kunagi midagi ja tõtt-öelda isegi vägagi, võib-olla ma isegi sedagi, kuid juba on rohtunud radagi. Mu sõber, kui sinagi midagi või kunagi kuidagi kedagi, siis silmas pea kindlasti sedagi ja mitte niisama, vaid vägagi. Vladislav Koržets Illustratsioon: somnio8

Oo jaa, ma tõesti... ma tõesti tean neist palju. Ma olin kunagi ise üks neist, ehkki mitte kaua - mitte nii pikalt kui mu riided. Ma mäletan, et need olid väga pikad ja alati mul ees, kui ma tahtsin lüüa. Miks on beebidel jardide viisi ebavajalikke riideid? See ei ole mingi mõistatus. Ma tahan seda tõepoolest teada. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Kas see on sellest, et vanemad tunnevad häbi oma lapse suuruse pärast ja tahavad teisi uskuma panna, et ta on pikem, kui ta tegelikult on? Ükskord ma küsisin ühelt hoidjalt, miks see nii on. Ta ütles:   "Härra, neil on alati pikad riided, olgu õnnistatud nende tillukesed südamed."    Ja kui ma selgitasin, et tema vastus, ehkki see on kasuks tema tunnetele, vaevalt mulle mingit selgust tõi, siis ta vastas:   "Jumaluke, härra, te tahaksite, et nad oleksid lühikestes riietes, vaesed väiksekesed?" Ja ta ütles seda niisuguse tooniga, mis vihjas sellele, nagu ma oleksin soovitanud mingit ebainimlikku vägivalda.   

  Kui head me oleme, kui meil kõht on täis - nii rahul enese ja kogu maailmaga! Inimesed, kellel on kogemusi, on rääkinud mulle, et puhas südametunnistus teeb õnnelikuks ja rahulolevaks; aga täis kõht täidab suurepäraselt sedasama eesmärki ning on pealegi odavam ja kergesti saavutatav. Pärast korralikku ja kergesti seeditavat einet olete te nii arusaaja ja suuremeelne, nii üllas ja osavõtlik.    Siiski kummaline, et seedeorganid mõjutavad nii tugevasti meie mõistust. Me ei ole võimelised töötama ega mõtlema, kui meie kõht sseda ei taha. Pärast munarooga singiga ütleb ta: "Tööta!" Pärast biifsteeki ja porterit ütleb ta: "Maga!" Pärast tassitäit teed (kaks lusikat tassi peale, ja mitte üle kolme minuti seista lasta) annab ta ajule käsu: "Tõuse nüüd ja näita oma võimeid. Väljendu iilmekalt, sügavamõtteliselt ja peenetundeliselt; vaata elu ja inimesi selge pilguga; laota laiali oma väreleva mõtte valged tiivad jja söösta nagu jumalik vaim pöörleva maailma kohal

Mu ema käis ühes Lähis-Ida kuurortlinnas ning sealse hotelli unustatud/maha jäetud/annetatud raamatute riiulil oli üksainus eestikeelne raamat. See raamat leidis tee nii tema kui mu enda südamesse, ehk jõuab kellegi teisegi omasse.  Allikas "Mine, kuhu süda sind kutsub" - Susanna Tamaro   Kas sa mäletad, kuidas sa mind pilkasid, kui nägid mind liikumatult seismas ja puutüve silitamas? "Mis sa teed?" küsisid sa. "See pole ju hobuse selg." Kui ma siis sulle selgitasin, et puud puudutada on sama hea kui puudutada mõnda teist elusolendit, vahest isegi parem, kehitasid sa õlgu ja eemaldusid ärritatult. Miks parem? Sest kui ma kratsin näiteks Bucki pead, tunnen küll midagi sooja, võbelevat, kuid selles miskis on alati kõige all kerge erutus. Kas on söögiaeg liiga kaugel või liiga lähedal, igatsus sinu järele või lihtsalt mälestus halvast unest. Kas mõistad? Nii koeras kui ka inimeses on liiga palju muremõtteid, liiga palju nõudmisi. Rahu ja õnne leidmin