Mu ema käis ühes Lähis-Ida kuurortlinnas ning sealse hotelli unustatud/maha jäetud/annetatud raamatute riiulil oli üksainus eestikeelne raamat. See raamat leidis tee nii tema kui mu enda südamesse, ehk jõuab kellegi teisegi omasse. Allikas "Mine, kuhu süda sind kutsub" - Susanna Tamaro Kas sa mäletad, kuidas sa mind pilkasid, kui nägid mind liikumatult seismas ja puutüve silitamas? "Mis sa teed?" küsisid sa. "See pole ju hobuse selg." Kui ma siis sulle selgitasin, et puud puudutada on sama hea kui puudutada mõnda teist elusolendit, vahest isegi parem, kehitasid sa õlgu ja eemaldusid ärritatult. Miks parem? Sest kui ma kratsin näiteks Bucki pead, tunnen küll midagi sooja, võbelevat, kuid selles miskis on alati kõige all kerge erutus. Kas on söögiaeg liiga kaugel või liiga lähedal, igatsus sinu järele või lihtsalt mälestus halvast unest. Kas mõistad? Nii koeras kui ka inimeses on liiga palju muremõtteid, liiga palju nõudmisi. Rahu ja õnne leidmin