Ta tõusis püsti, astus akna alla ja vaatas üles, kus möödaruttavate pilvede vahelt vilksatas ribadena sügavselge öötaevas, üleni tähti täis. Kuna ta kohe ümber ei pööranud, tõusis ka külaline üles ja läks tema kõrvale akna alla. Magister seisis, pilk üles suunatud, ja nautis rütmiliste hingetõmmetega hõrekarget öist sügisõhku. Ta osutas käega taeva poole. „Vaata seda pilvemaastikku tema taevaribadega!“ ütles ta. „Esimesel pilgul tahaks arvata, et sügavus on seal, kus on kõige tumedam, siis aga tajud, et see tumedus ja pehmus on vaid pilved ja et maailmaruum oma sügavusega alles pilvemäestike servadest ja fjordidest algab ning lõpmatusse vajub, kus pidulikult seisavad tähed, need selguse ja korra ülimad võrdkujud. Mitte seal ei asu maailma sügavus ja saladused, kus on pilved ja must, sügavus on selges ja rõõmsas. Kui ma sind paluda tohin: vaata enne magamaheitmist veel veidi aega neisse tähti täis lahtedese ja merekitsustesse ja ära peleta eemale mõtteid või unistusi, mis sul s