Inimpsüühika asjatundjad on väitnud, et skisofreenia ja tavalise inimese argise mõttetulva vahel on väga õhuke piir. Nagu hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel. Inimest, kes tänaval ringi käies pidevalt omaette räägib, peame me hulluks. Ometi vatrab meie kõigi peas pidevalt üks hääl, korrates enamjagu mustriks kujunenud sundmõtteid. Kuna me peame seda omaenese hääleks, on meditsiiniliselt nagu kõik korras. Kui me aga sedasama teksti kõva häälega pobisema hakkaks, saaksime ümbritsevatelt diagnoosi. Kuid milline oleks meie maailmatunnetus, oma laste ja pereelu tajumine siis, kui liigne loba peast kaoks? Enamjagu oleme argielus nagu transis. Tegutseme, räägime ja mõtleme, ilma et suudaks hiljem täie selgusega meenutada, mida me teatud kindlal hetkel peas mõlgutasime ja samal ajal kehaga tegime. Täpselt teame vaid seda, mis antud momendil selgelt tähelepanu tõmbas - punane auto keeras ette, keegi loksutas kohvi mulle varruka pihta, või sai ette võetud mingi tõesti tugevat keskendumist vajav