Osho tantrast

Allikas

Lääne psühholoogia on jõudnud järeldusele, et põhiline, mis on inimeses valesti, seostub nii või teisiti tema suhtumisega seksuaalsusesse, s.t. tuleneb hinge ja ihu lahutamise hullumeelsusest. Kuni me ei saa seda õigeks muuta, pole meil võimalik olla normaalsed ja loomulikud. See lihtsalt ei ole võimalik. Põhiline viga on väär suhtumine seksuaalsusesse.

Tegelikult ei olegi vaja mingit suhtumist - kui meil seda pole, olemegi loomulikud. Kuidas te suhtute oma silmadesse? Kas nad on kurjast või on nad jumalikud? Kas olete nende poolt või vastu? Meil ei ole siin mingit suhtumist ja see ongi loomulik. Tarvitseb vaid võtta hoiak, et silmad on kurjas, ning meil tekib probleeme nägemisega. Siis on nägemine kohe samal moel problemaatiline, nagu seda praegu on kõik, mis seostub seksiga. Sul tekib iha vaadata ja näha, aga kui sa seda teed, piinab sind süütunne. Alati, kui sa näed midagi kaunist, tunned end milleski süüdi olevat, sa oled teinud pattu... Tuttav tunne, kas pole... Muidugi tekib siis ka pahameel oma silmade vastu. Mida sagedamini tunned kiusatust oma silmad välja torgata, muide, seda on ka tõesti tehtud, on leidunud usufanaatikuid, kes uskudes, et maiste vormide nägemine üksnes takistab neil saavutamast täiuslikku jumalakaemust, on teinud end pimedaks, seda silmadekesksemaks sa muutud. Juhtub midagi absurdset: sa tahad näha rohkem ja rohkem, ning mida enam sa vaatad, seda enam tunned end olevat süüdi... Nii on juhtunud seksuaalsusega.

Tantra õpetab: võta end just sellisena, nagu sa oled. See ongi põhiline tingimus - omaksvõtt. Ainult selle kaudu võid areneda. Kasuta kõiki energiaid, mida sa endas leiad? Kuidas neid kasutada? Võta nad omaks ja jõua selgusele, mida nad endast kujutavad. Mis on seks? Mis on selle nähtuse sisim olemus? Me ei tea seda. Teame küll paljugi seksi kohta, oleme kuulnud ja lugenud... Oleme sooritanud seksuaalakte, meie vaimne seisund on aga seejuures olnud tumestatud süütundest või siis oleme tajunud toimuvat teise allutamisena endale või oleme tegutsenud kiirustades. Kõik see ei ole see, alateadvuslikult mõistad seda ka ise: seksuaalsus sellisena, nagu sa seda koged ja väljendad, ei rahulda sind, seksuaalakt ei ole sulle armastuse väljendus, kuid sa ei tea ka, mida teha. Mida enam püüad seksist loobuda, seda enam tunned, et sind tõmbab selle poole. Sa ei või seksuaalsust eitada, kuid püüd seda teha püsib ning hävitab pidevalt su vaimu, su teadvelolekut, su tundlikkust. Niisiis käib seks edasi, kuid selles pole tundlikkust. Ainult sügav teadvelolu ja tundlikkus võimaldab meil midagi mõista. Seksuaalsust võid sa mõista ainult siis, kui liigud selles umbes nii, nagu luuletaja kõnnib lilleaias. Kui sa tunned end süüdlasena ja mõtled rohkem sellele, kuidas aed läbi käia ja välja pääsed, nii et valvur ei märkaks, pole sa suuteline sisse elama lilledesse, samastuma nendega, nägema maailma nende silmadega. Nõnda siis õpetab tantra: võta end kui paljutasandiliste energiate müsteeriumi. Võta omaks ja liigu kaasa kõigi nende energiatega, ole tundlik, ole teadvel! Tee seda armastuse ja mõistmissooviga. Sellisel juhul tahab iga iha ise üleneda. Igast energiast saab siis su liitlane, maailmast saab nirvaana, su kehast aga tempel, pühapaik.

Jooga on eitus, tantra on jaatus. Jooga mõtleb duaalsuse termineis. Juba see sõna ise - jooga - tähendab kahe eraldiseisva asja liitmist. Liitmist küll, kuid on kujutletud, et need kaks asja on algselt eraldi.

Tantra järgi ei ole duaalsust. Kui oleks duaalsus, oleks liitmine tühi töö: kuidas sa ka ei püüaks, mis lahus on, jääbki lahku. Vaevanägemine ei lõpe iial, aga tulemust ei ole: mis lahus, jääbki lahku. Kui maailm ja jumalik on kas erinevat nähtust, ei ole võimalik neid liita. Kui nad aga tegelikult ei ole erinevad, ei ole lahus - ehkki meile võib näida, et see on nii - , siis on liitmine võimalik. Kui inimene ja Jumal on loomult erinevad, pole võimalik neid ühitada.

Tantra järgi ei ole duaalsust, duaalsus on üksnes näiv. Mis mõtet on siis kasvatada näivusi! Parem on hajutada nad kohe. Nii kõneleb tantra. Tunneta kõige ühtsust! Omaksvõtu, mitte võitluse kaudu saavutad sa ühtsuse. Võta omaks maailm, võta omaks oma keha, ära kujunda endas mingit teist keset, mis hakkab sellele omaksvõtule vastu töötama. Ära kujunda ego, ole lihtsalt teadvel oma olemasolust sellisena, nagu sa just oled. Kui võitled-heitled, on ego tingimata asjasse segatud. On raske leida joogist, kes poleks egoist. Nad võivad küll palju rääkida isetust elulaadist, kuid ei saa loobuda oma egost. Joogaprotsess iseenesest kujundab ego. Võitlus on protsess. Kui võitled, oled lausa sunnitud kujundama oma ego. Mida vihasemalt võitled, seda enam see tugevneb. Kui siis veel peaks juhtuma, et saavutad oma võitluses edu, oled kindlustanud endale seeläbi juba ka ülitugeva ego.

Tantra soovitab mitte võidelda. Kui loobuda võitlusest, ei teki ego. Kui mõistame tantrat, kerkib meis muidugi ka palju küsimusi. Kui pole võitlust, vaid üksnes omaksvõtt ja kaasaminek, siis tundub meile selline olukord harjumatu ja me lööme kartma. Kaasaminek tantristlikus mõttes on siiski midagi muud, kui oleme harjunud kujutlema. Tantra ütleb: osale, kuid ole teadvel oma osalusest. Kui oled vihane, siis tantra ei ütle: ära ole vihane. Tantra ütleb: ole vihane, puhtsüdamlikult, kuid ole teadvel sellest, et oled vihane. Tantra ei vastusta viha, vaid vaimset unisust, hämarolekut. Ole teadvel ja ole vihane! Selles peitubki meie meetodi saladus: kui oled oma vihast teadlik, viha muundub, muundub kaastundeks. Niisiis kuulutab tantra: viha pole sulle vaenlane, vaid kaastunne algolekus - sellestsamast vihast, samast energiast saab kaastunne. Kui asud võitlusse selle vastu, ei lase sa vihal kaastundeks kujuneda. Nii et just siis, kui saavutad edu võitluses, allasurumises, oled kadunud mees. Pole enam viha, sest sa oled selle alla surunud. Ei ole ka kaastunnet, sest ainult viha on võimalik muundada kaastundeks. Kui oled edukas seksi allasurumises, pole seksi, kuid pole ka armastust, sest pole enam energiat, millest võiks kasvada armastus. Nii elad siis ilma seksita, kuid ka ilma armastuseta. Üldse oled sattunud tupikusse, sest ilma armastuseta pole ka jumalikkust, pole valgustatust ega vabadust. Kui oled end meelestanud teravalt selle maailma vastu, pole sinu jaoks ka nirvaanat, sest just seesama maailm on vaja muundada nirvaanaks. Sellisel juhul oled end vastu seadnud kõige põhilisematele energiatele, mis on just nimelt kõige läte. Tantristlik alkeemia toonitab: ära võitle, suhtu hästi kõigisse energiatesse, mis on sulle antud. Ole tänulik, et sul on viha, on seks, on ihad. Ole tänulik, sest need kõik on peidetud lätted, mille avastamine ja kasulikuks muundamine on täiesti sinu võimuses. Ülendatud seksuaalenergia ongi armastus; nüüd on sellest eemaldatud nii mürk kui ka räpasus.

Seemned pole enamasti kuigi ilusad, kui neist aga kasvavad võrsed ja lõpuks õied, puhkeb hämmastav ilu. Ära siis viska minema seemneid, sest seda tehes heidaksid prügiurni ka tulevased õied. Neid ei ole veel nähtaval kujul olemas, kuid ometi nad on. Kasuta seemneid selleks, et võiksid imetleda õisi! Omaksvõtt, tundlik mõistvus ja teadvelolu - kui meil need on olemas, võime osaleda. Veel üks asi, mis on tõesti midagi üsna imelikku, kuid on samal ajal üks tantra olulisemaid avastusi. Selle võiks sõnastada nii: mida sa ka ei tajuks oma vaenlasena - ahnus, viha, seks või mis tahes muu - sellest saabki sulle vaenlane. Selle asemel võta neid kui taevasi kingitusi - tänuliku südamega.

/.../

Oleme harjunud jaotama aega kolmeks: minevik, olevik, tulevik. Nii mõelda on vale, olemuslikult vale. Aeg jaotub minevikuks ja tulevikuks. Olevik ei ole osa ajast, vaid osake igavikust. See, mis on möödas, on aeg, ja see, mis tuleb, on ka aeg. See, mis on, ei ole aeg, sest ta ei möödu, ta on alati siin. See nüüd on alati siin - alati. See nüüd on igavene.

Kui alustad liikumist minevikust, ei jõua sa kunagi olevikku - sa jõuad tulevikku. Minevikust jõuad alati tulevikku. Olevikust ei jõua sa kunagi tulevikku. Olevikus võid jõuda aina sügavamale ja sügavamale olevikku - ja see ongi see igavene elu. Võime öelda ka nii: teekond minevikust tulevikku on aeg. Aeg kujutab endast liikumist tasasel maal, horisontaalis. Sel hetkel, mil oled olevikus, dimensioon muutub, nüüd liigud sa vertikaalselt, kas üles või alla, kõrgustesse või sügavustesse, igatahes mitte enam horisontaalselt! Buddha ja Shiva elavad igavikus, mitte ajas.

Jeesuselt küsiti: "Mis toimub sinu Jumalariigis?" Mees, kes nii küsis, ei esitanud küsimust aja kohta. Ta tahtis teada, mis saab ta ihadest. "Kas nad täituvad? Kas seal ootab ees igavene elu või surm? Kas seal on kannatusi? Kas seal on ülemaid või alamaid?" Niisis küsis ta: "Mis toimub sinu Jumalariigis?"

Jeesus vastas nagu zeni munk: "Seal ei ole enam aega." Võimalik, et küsija ei mõistnud, mida talle sellega öelda tahti. Mida siis tahtis Jeesus oma sõnadega öelda? Aga seda, et aeg on horisontaalne, Jumalariik aga vertikaalne, igavene. See on alati siin, kuid et sellesse siseneda, pead väljuma ajast.

Nii on armastuses üks mõeldav sissepääs - võid ära tulla ajast. Seepärast tahab igaüks, et teda armastatakse ja ta tahab ise armastada. Paljud küll ei mõista, mis on armastuse problemaatika meile nii tähtis ja armuigatsused nii tugevad. Kuni sa seda ei mõista, ei suuda sa armastada selle sõna sügavamas mõttes ja ka teistel pole võimalik sind armastada. Millegipärast arvame, et igaüks on võimeline armastuseks ka sellisena, nagu ta on. See ei ole nii. Armastus on teine dimensioon. Kui püüad armastada kedagi, jäädes edasi ajaraamistikku, siis see ei õnnestu. Ajas on võimatu armastada. Mulle meenub üks lugu.

Meera oli armunud Krishnasse. Ise oli ta abielunaine, printsi abikaasa. Prints sai Krishna peale armukadedaks. Krishnat polnud ju enam ammu elavate kirjas. Krishna ja Meera füüsilise eksistentsi vahel haigutas viie tuhande aasta pikkune ajalõhe. Kuidas võis siis Meera olla armunud Krishnasse?

Ühel päeval ütles prints oma naisele: "Sa ei väsi rääkimast oma armastusest Krishna vastu, aina laulad ja tantsid temale, kuid kus ta siis on. Kellega sa räägid, keda sa armastad?"

Meera, kes rääkis Krishnaga ja laulis ning tantsis temale, näis olevat hull. Ümberolijate silmis ta oligi seda. Prints küsis: "Kas sul on ka mõistust peas? Kus on su Krishna? Keda sa armastad? Kellega räägid? Samal ajal kui mina olen siin ja sa ei märkagi mind..." Meera vastas: "Just Krishna on siin, mitte sina... Krishna on igavene, sina mitte. Ta on alati olnud siin ja on ka tulevikus, sind aga ei ole. Oli aeg, kui sind ei olnud siin, ja tuleb aeg, mil sind jälle ei ole. Kuidas ma võin siis uskuda, et sa oled nende kahe mitteolemise vahel? Kuidas on kahe mitteolemise vahel võimalik olemine?"

Prints eksisteerib ajas, Krishna igavikus. Niisiis võid sa viibida printsi läheduses, suutmata ometi temani jõuda, ikka jääd talle kaugeks. Samas võid sa olla ajas väga-väga kaugel Krishnast ja olla ometi temaga. Selles väljendub erinevate dimensioonide vahe. Vaatan siin enda ette ja näen kivimüüri. Tõstan pilgu ja näen sinitaevast. Kui vaatad ringi ajas, näed alati müüre. Kui vaatad väljaspoole aega, näed piiritut taevast. Armastus avab igaviku. Kui sa oled ealeski armastanud, tead oma kogemustest, et armastus sobib meditatsioonitehnikaks. Kallistustes, sulnis printsess, tunneta armastust igavese eluna!

Armastajana ära jää kõrvalseisjaks, vaid sula armastuseks ja kandu igavikku! Kui armastad kedagi, kas tunnetad end siis armastajana? Kui tunnetad, et oled olemas kui armastaja, siis see näitab, et liigud ajadimensioonis, ja seega pole see, mida sa tunned, õige armastus. Kui võid armastades öelda: "Ma olen", tähendab see, et viibides füüsiliselt küll lähedal, oled vaimselt oma armastusest väga kaugel, teisel pool maakera. Ära piirdu sellega, et armastad, saa armastuseks! Kallistades armastatut, saa ise kallistuseks! Suudeldes ära ole suudleja, vaid suudlus, unusta täielikult oma ego ja sula tegevusse. Sula tegevusse nii täielikult, et tegijat nagu enam polekski. See peab muidugi paika ka kõigi muude tegevuste puhul, olgu selleks siis söömine või käimine, ainult, et armastuses on kõige kergem sellega - ego hajutamisega - algust teha. Seepärast ei suuda egoistid armastada. Nad võivad küll rääkida, laulda ja kirjutada armastusest, kuid armastada nad ei suuda. Ego ei saa armastada. Shiva soovitab meil sulada armastuseks. Kallistades saa kallistusteks, suudeldes suudluseks! Unusta end nii täielikult, et võiksid öelda: "Mind ei ole enam, on vaid armastus!" Siis ei tuksu süda, vaid tuksub armastus, ei ringle veri, vaid armastus; ei vaata silmad - vaatab armastus, ei puuduta käed - puudutab armastus!

Saa armastuseks ja sisene igavesse ellu! Armastus muudab su dimensioonid. Äkki oled sööstnud välja ajast ja näed enda ees igavikku. Armastusest võib saada sügav meditatsioon, kõige sügavam meditatsioon. Armunud on mõnigi kord teada saanud üht-teist sellistki, mida pühakud pole teadnud. Armastajad on puudutanud seda keset, millest joogid on mööda läinud. Aga kui sa ei muunda armastust meditatsiooniks, on see vaid juhuslik pilk, see nägemine, millest äsja rääkisin. Tantra tähendabki armastuse muundamist meditatsiooniks. Nüüd mõistad, miks tantra räägib nii palju armastusest ja seksist. Miks siis? Aga sellepärast, et armastus on kõige loomulikum ja kõige kergemini avatav uks, millest sisenedes võid tõusta kõrgemale sellest maailmast, sellest horisontaalsest dimensioonist.

/.../

Kui laps sünnib, on ta tundlik olend. Ta tunneb asju, ta ei ole veel mõtlev olend. Ta on loomulik - nagu kõik looduses on loomulik, nii puu kui ka loom. Meie aga hakkame last vormima ja kujundama. Ta on sunnitud oma tundeid alla suruma, sest kui ta seda ei tee, satub ta alatasa raskustesse. Kui ta tahab nutta ja karjuda, ei või ta seda teha, sest see häirib teisi. Teda ei võeta omaks sellisena, nagu ta on, ta peab õppima käituma. Kui ta teeb seda vastavalt teatud kindlatele ideaalidele, siis teda armastatakse, muidu mitte.

Sellisena, nagu ta on, ei vääri ta armastust. Armastus saab talle osaks vaid siis, kui ta järgib teatud reegleid. Need reeglid on sageli üsna kunstlikud. Loomulik olend hakkab tasapisi muutuma ebaloomulikuks. Lõhe loomuliku ja ebaloomuliku vahel suureneb, ning saabub hetk, mil sa ei suuda sellest enam üle hüpata. Elad aga edasi, olles täiesti unustanud oma esialgse loomuse. Su nägu on võlts - õige nägu on kaduma läinud... Sul on ebamugav seda isegi meenutada ja tekib hirm, sest tunned, et kui oleksid päris sina ise, tõuseks kogu ühiskond sinu vastu nagu üks mees. See kõik tekitab ülimalt neurootilise olukorra. Sa ei tea, mida sa tegelikult tahad, millised on su tõelised vajadused. Püüad edasi rahuldada oma ebavajadusi, sest ainult südame hääl - mida sa ei kuule - võiks juhatada kätte need tõelised...

Millised on su tõelised vajadused? Kui need on alla surutud, asuvad nende kohale sümboolsed vajadused. Näiteks võib sinus ootamatult välja lüüa kirg toidu vastu: sa aina sööd ja sööd ning tunned sellest mõningat rahuldust. Tegelikult vajasid sa armastust, kuid oled selle asendanud söömisega, ilma et ise seda märkaksid. Toit ja armastus on üldse lähedastes seostes. Kuna antud juhul on tegemist valevajadusega, pole seda ka kunagi võimalik täielikult rahuldada.

Üldse kahlame me ringi ebavajadustes, seepärast ei suudagi millestki täit rahuldust tunda.

Sa tahad olla armastatud. See on tõesti ülimalt põhiline ja igati loomulik vajadus, kuid see võib võtta mitmesuguseid väärdunud vorme. Näiteks võib sellest saada kergesti pseudovajadus tähelepanu järele. Ütleme, et tähelepanujahil saab sinust suur poliitik. Tõesti, sind pannakse tähele, sinuga arvestatakse, kuid - kas sa oled sellest õnnelik. Sugugi mitte! Sa püüdled aina suuremat ja suuremat tähelepanu - ning ei leia sellest mingit rahuldust. Kõige selle aluseks olnud vajadus armastuse järele võiks aga leida rahuldust, kui üksainus inimene ümbritseks sind selle tähelepanuga, mida nimetatakse armastuseks.

Kui armastad kedagi, siis pöörad talle ju ka tähelepanu. Armastus ja tähelepanu kuuluvad ühte, kuid tähelepanu ei tarvitse veel olla armastus. Kui surud endas alla armastusevajaduse, asub selle kohale sümboolne vajadus - vajadus teiste tähelepanu järele. Heal juhul suudad sa seda ka saavutada, kuid sa ei saa tunda sellest täit rahuldust, see lihtsalt ei ole võimalik, kuna tegemist on pseudovajadusega, asendunud vajadusega. Tegemist on neuroosiga.

Tantra on väga vana ja ometi üha uudsena mõjuv tava. Ta on jätkuvalt revolutsiooniline, sest teda pole kunagi päriselt omaks võetud. Ta on mittetraditsionaalne, isegi antitraditsionaalne.... Tantra kuulutab: kuni te pole saanud iseendas harmooniliseks tervikuks, elate elust mööda! Ei või jääda lõhestatuks, tarvis on saada tervikuks.

Mida on selleks siis vaja teha? Mõttetegevus palju ei aita; mõtlemine on pigem lahutamise kui liitmise tehnika. Mõtlemine on analüütiline, ta jaotab ja lõhestab. Tunded liidavad, sünteesivad ja loovad tervikuid. Seega võid sa küll palju lugeda ja uurida, kuid see ei aita midagi, niikaua kuni sa ei pööra tähelepanu oma tundemaailmale - see aga polegi niisama lihtne, sest ka siis, kui me mõtleme oma tundemaailmale, me ikkagi vaid mõtleme.

/.../

Tantra soovitab meil sukelduda sügavale oma tundemaailma. Mida siis selleks teha, kuidas sukelduda. Hakkan nüüd tutvustama teile suutraid. Iga suutra kätkeb endas jõupingutuse, mis on suunatud sellele, et muuta teid terviklikumaks.

Esimene:

Suguühte algul ole jätkuvalt teadvel esialgsest lõõsast ning jätkates hoidu lõpu tuhast.

Seks võib pakkuda väga sügavat rahuldust ja juhtida sind su terviklikkuse, su tõelise loomuse juurde. Ja seda mitmel põhjusel. Kõigepealt - seks on selline tegu, mis juba oma loomusest lähtudes püüab sind tervenisti kaasa haarata, ergastada sinus kõike - hinge, ihu, vaimu. Seks tõukab sind välja su tavaliselt argiteadvuse tasandilt, pinnapealsusest, milles oled harjunud liikuma. Seepärast kardetakse seksi. Inimesed kalduvad samastama end oma teadvusega, seks haarab aga kaasa palju teadvusevälist, seks ei ole teadvuslik tegu. Mõtteprotsessil ei ole selles õiget kohta - kui on, siis pole tegemist tõelise, reaalse seksiga. Siis on seksuaalakt saanud isegi mingiks fragmendiks meis ning ei haara meid tervenisti kaasa. Seda võib muidugi tänapäeva maailmas sageli näha. See, et nüüd nii palju räägitakse seksist, ei näita mitte seda, et maailm on muutunud seksuaalsemaks. Vastupidi! Pigem näitab see, et tõelist on vähe ja seetõttu klammerdutakse aseainesse. Seksuaalakt on kantud üle teadvusse, see on muutunud mentaalseks aktiks.

Laske end täiesti vabaks ja tehke neid liigutusi ning toiminguid, mida te ilma mõtlemata teeksite. Ärgu heidutagu teid ka see, kui näete seejuures välja nagu hullumeelsed, nagu segased... Inimene, kes on niisuguses seisundis, näib kõrvaltvaatajatele tihti imelik. Saa loomaks! See kõlab ehk räigelt, aga ma mõtlen seda kõige paremas mõttes - loom on terviklik olevus. Inimene kipub olema fragmentaarne. Tundub, et just seksi läbi või tänapäeva inimene kõige kergemini saavutada taas terviklikkuse, sest seks on meie sügavaim bioloogiline kese. Selle läbi oleme me kõik ilmale tulnud. Iga meie ihurakk on ühtaegu seksirakk. Kogu meie keha on seksuaalenergia patarei. Esimene suutra ütles meile:

Suguühte algul ole jätkuvalt teadvel esialgsest lõõsast ning jätkates hoidu lõpu tuhast.

Milline vahe algusel ja lõpu vahel on tavalisel suguühtes! Lõõm ja tuhk.... Küllap on suguühe ka sulle olnud otsekui paisu taha kogunenud energiast vabanemine. Nii sa siis oledki kärsitu ja kiirustad naisesse. Sa tahad kuhjunud energiale lahendust, vabanemist leida. Ülevoolav energia vabanebki organismis - ja on läinud, sa tunned end miskipärast nõrgana. Kuigi elasid läbi väga meeldiva kõrghetke, on sul ometi ka ebamäärane kahjutunne millestki; miski oleks kui päästmatult läinud, osa su jõust ja väest, ning sa tunned end nõrgana. Kuidas seda mõista?

Mõtle end nüüd tagasi orgasmieelsesse olukorda. Ülevoolav energia kuhjab pingeid ja erutust. Tunned, et sellest olukorrast väljumiseks tuleks midagi ette võtta. Kui siis energia on vallandunud, tunned end korraga nõrgana. Võib-olla mitte ka väga nõrgana - oleneb paljudest teguritest - , kuid igal juhul ei saa sa end võrreldagi sellega, kes sa olid alles mõne hetke eest. Energia on läinud. Nüüd võid sa lõdvestuda, kuid ometi on selles lõdvestumises midagi negatiivset. Kui sa suudad lõdvestuda üksnes selle hinnaga, et loobud suurest hulgast energiast, heidad selle endast eemale, siis on see lõdvestumise eest küll väga kallis hind. Pealegi on see lõdvestus üksnes füüsiline, mis ei ulatu sügavamale ega saa vaimseks. Esimene suutra ütleb meile seega: ära kiirusta ja ära püüa lõppu välja jõuda! Jää algusesse! Suguühtes on kaks osa: algus ja lõpp. Jää algusesse! Alguses on rohkem soojust ja ka lõdvestatust. Ära kiirusta lõppu, unusta lõpp üldse ära!

/.../

Ära suhtu suguühtese kui millessegi, mis peab kuhugi välja viima. Ära mõtle sellest kui vahendist, sest ta on ise enda eesmärk. Ära mõtle tulevikule, vaid jää olevikku! Kui sa suguühtes ei suuda jääda olevikku, ei suuda sa seda ka milleski muus, sest seks pakub selleks kõige ideaalsemat võimalust.

Jää olevikku! Naudi kahe keha ja hinge kohtumist, sulage teineteisesse, unusta, et tahad veel kusagile välja jõuda või midagi saavutada. Püsi olevas hetkes ning sula sellesse! Sind ümbritseb soojus ja armastus - mida siis veel!

/.../

Erutus on energia. Võid kaotada selle, tõusta tippu, mille järel energia hajub, järgnevad norutunne ja väsimus. Võid seda ju võtta kui lõdvestumist ning norutunne võib olla suurem või väiksema olenevalt sellestki, kas oled oma partneri suhtes ükskõikne või temasse kirglikult kiindunud. Ent igal juhul ei pääse sa mööda tundest, et selles lõdvestumises on midagi negatiivset.

Tantra õpetab sulle nüüd lõdvestumist, mis on läbinisti positiivne.

Partnerid sulavad teineteisesse, vahendavad teineteisele oma eluenergiat, moodustavad energeetilise ringi ja nende energia hakkab liikuma selles ringis. Pidevalt nad saavad ja annavad energiat, annavad ja saavad. Energia ei lähe kaotsi. Vastupidi, energiat tuleb aina juurde, sest kontaktist vastassugupoolega elavneb iga su ihurakk. Kui oskad sulada sellesse erutusse nii, et sa ei tõuse tippu, vaid jääd püsima algusse, ei kuumene üle, vaid viibid püsivas soojuses, siis need soojused võivad liituda tõesti imelisel viisil.

Sellises ühtes on võimalik viibida pikka aega, tavalist suguühet silmas pidades võiks öelda: väga pikka aega. Ilma seemnepursketa, ilma energiat eemale heitmata saab sellest meditatsioon. Selle läbi muutud sa ise terviklikuks. Su lõhestunud isiksus pole enam lõhestunud, üle lõhede on nüüd juba sillad.

Igasugune neuroos on lõhestumine. Kui nüüd lõhedest ulatuvad üle sillad, tähendab see, et oled jälle saanud süütuks lapseks. Kui sul nüüd on seegi kogemus varuks, võid edaspidi toimida ühiskonnas, arvestades seal kehtivaid ühiselureegleid, jäädes samal ajal siiski ka iseendaks. Sa täidad üht või teist rolli, kuid sa ei ole üksnes rollitäitja, sa lihtsalt tegutsed näitlejana: ebareaalses tegelikkuses paned sa ette mõne ebareaalse maski, siis võtad jälle ära, seesmiselt oled sa vaba. Seal, kus vaja, näitad oma tõelist nägu, kus see aga ainult halba teeks, seal esined maskis.

Inimkond on paljusid oma liikmeid tapnud nende tõelise näo pärast. Jeesus löödi risti sellepärast, et ta hakkas käituma tõelise inimesena. Sellist asja ebardlik ühiskond ei talu. Ka Sokratest sunniti mürki võtma sellepärast, et ta hakkas käituma nagu tõeline inimene.

Käitu siis, nagu ühiskond eeldab, ära tekita asjatult tüli ja pahandusi endale ja teistele; sellest peale, mil sul on elav kogemus tõelisest olemisest ja terviklikkusest, ei suuda ühiskond sinust enam neurootikut teha ega sind hulluks ajada. Olles seesmiselt vaba, kasuta vajalikul hetkel maski. See on nii, nagu tuuker paneb selga oma raske ülikonna, kui ta valmistub minema tema jaoks ebasoodsasse keskkonda.

/.../

Teine suutra:

Kui sellises ühtes löövad su meeled võbelema nagu puulehed, sisene sellesse võbelusse.

Kui sellises ühtes - silmas on peetud partnerite täielikku teineteisesse sulamist - löövad su meeled võbelema nagu puulehed, sisene sellesse võbelusse.

Paljud on suguühtes arglikud, isegi kramplikud, ei liigu vabalt, ei liigu peaaegu et üldse. Kui lubate oma kehadel vabalt liikuda, levib teie ühe kogu kehas ning lakkab olemast teatud kindlas kohas lokaliseerinud toiming. Seda aga paljud millegipärast pelgavad, ei söanda... Lokaliseerituna on suguühet kergem kontrollida kui siis, kui see on haaranud oma võimusesse kogu su keha, kui sa hakkad rappuma ja häälitsema oma tahtest sõltumata.

Meil on kalduvus alla suruda liigutusi. Eriti on sunnitud liikumatuks naisi, seda võib täheldada kõikjal, üle kogu maakera. Paljud naised on suguühtes liikumatud nagu laibad. Mehe osaks on teha neile midagi, nemad ise ei tee mitte midagi. Passiivsed partnerid. Miks on see nii? Miks on mehed üle kogu maailma sisendanud naistele, et vooruslik abikaasa peab olema suguühtes passiivne?

Seda on põhjustanud hirm selle ees, et naine võib tõeliselt ärgata ja siis on mehel väga raske teda rahuldada. Naine võib kanduda ühest orgasmist teise, mehel pole see võimalik. Naine võib saada kolm orgasmi järjest, mees vaid ühe. Naine alles süttib, kui mees on juba ära vajunud. Mis siis teha? Naine vajaks jätku, aga grupiseks on tabu, üle kogu maailma on võimul monogaamsed ühiskonnad. Nii on tundunud kõige otstarbekam olevat suruda alla naise seksuaalsust. Niisiis ongi tekitatud olukord, kus 80-90% naistest ei tea üldse, mis on orgasm. Nad võivad küll vabalt lapsi sünnitada - see on midagi muud. Võivad ka rahuldust pakkuda meestele - see on samuti midagi muud. Ise nad ei saa ealeski teada, mis on rahuldus. Seepärast näeme kõikjal maailmas nii palju kibestunud ja pettunud naisi - see on loomulik. Nende põhiline vajadus on ju rahuldamata. Raputused on lihtsalt suurepärased, sest kui rappud suguühtes, hakkab energia su kehas voolama, iga su ihurakk on sellest kaasa haaratud, elavneb, sest iga rakk on seksrakk.

Kunagi sa sündisid sellest, et kaks sugurakku kohtusid ja liitusid ning panid aluse su keha kujunemisele. Neidsamu rakke on nüüd igal pool su kehas, nad on aina paljunenud ja paljunenud, kuid põhiüksuseks on sinus ikkagi sugurakk. Kui rappud üle keha, ei tähenda see üksnes seda, et oled ühtes oma partneriga: su kehas on samuti iga su rakk kohtumas vastasrakuga. Võib tunduda, et selles on midagi loomalikku, kuid sa oled ju ka loom - parimas mõttes! - ja selles pole tõesti midagi halba.

/.../

Teine suutra ütleb:

Kui sellises ühtes löövad su meeled võbelema nagu puulehed...

Puhub tugev tuul ja puulehed värisevad. See värin läbib tüve ja jõuab isegi all suure puu juurtesse.

Ole sinagi nagu see puu! Puhub tugev tuul - ja seks on tugev tuul! - ning võimas energia voogab sinus. Rappu siis ja võbele! Luba igal oma ihurakul keerelda selles tantsus! See käib mõlema partneri kohta. Teine keerleb samuti selles tantsuhoos, ka tema ihurakud on ergastunud ja liiguvad kaasa. Ainult sellistena on teil võimalik kohtuda. See kohtumine pole pelgalt mentaalne, see on bioenergeetiline kohtumine. Sisene sellesse rappumisse, ära vaata kõrvalt, saa ise rappumiseks! Mitte ainult su keha ei rappu, vaid kogu su olemus. Pole enam kaht keha ja kaht vaimu - algul on kaks ergastuvat energiat ja lõpul energiaringi, mitte kaks eri inimest.

Mis siis toimub selles ringis?

Esiteks oled sa kantud eksistentsiaalsest väest, mitte sotsiaalsest vaimust. Tunned end osakesena kosmosest. Oma rappumises oled sa osa kõiksusest. See on suur loomishetk. Olete kaotanud oma kindlakujulised piirid ning kandute teineteisesse. Targutav vaim on haihtunud, nagu ka igasugune osadeks jaotumine - on sündinud uus terviklikkus.

See, mida ma äsja kirjeldasin, ongi advaita - mittekahesus. Kui sa ei suuda ise kogeda seda seisundit, siis on tulutu igasugune filosofeerimine mittekahesuse teemal, sest see kõik jääb sõnadeks. Kui aga oled kogenud mitteduaalsust isikliku läbielamusena, on sul eeldusi mõista upanishaade, mõista müstikuid, mõista seda, millest müstikud räägivad - kosmilist ühtsust ja terviklikkust. Sa ei tunne end enam lahusseisvana, enam pole maailm sulle kõle ja võõras - tunned end oma eksistentsis kodus olevat, nagu sa seda veel kunagi varem pole tundnud.

Kui tekib see tunne, et "ma olen oma eksistentsis kodus", kaovad kõik mured ja ahistused. Ei ole enam piinavat võõrandumist ega konflikte.

Kolmas suutra:

Isegi ka ainult meenutades ühte, ilma tegelike embusteta - ülenemine.

Kui sul on kord juba olemas see kogemus, siis pole partnerit tingimata enam tarviski. Sul tarvitseb vaid meenutada üht kunagist ühest - ja sa oled jälle selle sees. Aga see on võimalik üksnes siis, kuis see esialgne kogemus on tõesti olnud ehe. Kui see on sul olemas, võid vabalt kanduda sellesse taas ja taas, ilma et vajaksidki partnerit. Ega see nüüd niisama lihtne ka ole, kuid võimalik siiski. Kuni sa seda põhimõtteliselt ei suuda, pole sa vaba, oled sõltuv. Miks see nii on - siin on jällegi mitmed põhjusi.

Sel hetkel, kui oled muutnud pulseerivaks energiaks, milles olete saanud partneriga üheks energiaringiks, - sel hetkel pole sinu jaoks enam ka partnerit ja temal pole sind. Kuna see ühesolu on keskendunud sinus, ei ole partnerit - see tähendab, tegelikult ta muidugi on, kuid sa ei tunneta seda. Naistel on seda kergem kogeda, sest neil on tavaks tihti seksida suletud silmadega. Seepärast on selle tehnika omandamiseks parem, kus suled samuti silmad. Nii tekib kergemini see ringitunnetus, ühtsuse tunne. Jäta see meelde!

Sule silmad, heida pikali, nagu oleksid koos partneriga, meenuta ja ela kõik see jälle oma tunnetes läbi. Su keha hakkab võbelema ja rappuma. Lase tal seda teha, unusta täiesti, et partnerit polegi sinu kõrval. Liigu nii, nagu oleks. See "nagu oleks" on ainult alguseks, kohe varsti tunned, et - on. Tee selliseid liigutusi, nagu sa neid armuühtes oled teinud. Tee kõike seda, mida oled teinud oma partneriga. Häälitse, liigu, rappu! Varsti tajud tuttavat ringi - see on võluring. Nüüd ei ole selle ringi moodustamiseks vaja läinud meest ja naist. Kui sa oled mees, siis on kogu universum muutunud naiseks, kui oled naine, on universumist saanud mees. Oled nüüd sügavas ühesolus olemise endaga. Ust - partnerit - ei ole.

Partner on lihtsalt uks. Seksides naisega seksid sa tegelikult olemise endaga. Naine on uks - mees muidugi samuti. Partner on uks kõiksusse. Kuid sul on alati nii kiire ja sa oled nii pealiskaudne, et ei märka seda. Kui aga vaibud peaaegu liikumatusse ühtesse pikaks ajaks, vahest koguni tundideks, siis sa unustad teise ja temast saab kõiksuse osa.

/.../

Veel mõne eelnevaga liituvad tehnikad:

Immuta selle rõõmuga läbi ka oma taaskohtumine sõbraga, keda sa pole kaua aega näinud.

Sisene sellesse rõõmu ja saa sellega üheks - nii iga rõõmu ja õnnega. See on siin vaid näiteks toodud.

Immuta selle rõõmuga läbi ka oma taaskohtumine....

Äkitselt näed oma sõpra, keda sa pole näinud palju-palju päevi või aastaid. Sinus tõuseb esile suur ja siiras rõõm. Su tähelepanu on aga keskendunud sõbrale, mitte rõõmule, ja seeläbi läheb sinu jaoks midagi kaduma. Hakkad rääkima, meenutama ammumöödunud aegu, ja see rõõm lahkub tasapisi, läheb oma teed.

Kui kohtud sõbraga ja tunned sellest suurt rõõmu, keskenda oma tähelepanu sellele rõõmule. Tunneta seda ja sa selleks rõõmuks! Kohtu sõbraga, olles teadvel rõõmust, mida ta sinus äratab. Las sõber olla pisut tagaplaanil, ise aga püsi oma rõõmu keskmes.

Sedasama võid teha ka mitmesugustes muudes olukordades. Päike tõuseb - ja äkki sa tunned, et miski tõuseb särama sinus endas. Kui oled seda tundnud, unusta päike, las ta taandub kusagile tagaplaanile, keskenda tähelepanu oma tunnetusele, tunned, kuidas sinus tõuseb energia. Kerkib ja leviv sinus laiali üle kogu keha. Ära jälgi seda, vaid sula ka sellesse! Vähe on hetki, mis pakuvad meile sügavat rõõmu, õnne ja õndsust. Neistki väheseist hetkist kaotame palju, kuna meil on kalduvus muutuda objektikeskseiks.

Kui sa tunnedki rõõmu, tunned alati, et see tuleb väljastpoolt. Sa kohtud sõbraga - muidugi tuleb see rõõm sõbrast, tema nägemisest. Kuid kas see ikka on nii? Rõõm on alati sinu sisemuses. Sõber on aidanud sel ilmsiks tulla, seda küll, kuid rõõmu läte on ikkagi sinus eneses. Nii ei ole see mitte ainult rõõmu, vaid üldse kõigega, ka viha ja kurbusega. Kaasinimesed on vaid olukorrad, mis kutsuvad meis esile ühesuguseid või teistsuguseid tundeid, kuid nad pole nende tunnete põhjuseks. Mis sinuga ka ei juhtuks, see juhtub just nimelt sinuga ja see on alati sinus olnud. Kohtumine sõbraga on vaid teatav olukord, mis kutsub sinus esile tundeid, mis olid sinus küll olemas, kuid vaibunud kujul. Nüüd nad ärkasid.

Mis ka ei juhtuks, säilita teadvelolu oma sisimaist tundeist. Sellega omandab su elu uue ulatuvuse kõiges. Katseta seda ka negatiivsete emotsioonidega.

Kui oled vihane, ära keskendu oma tunnetes sellele inimesele, kes on sinus need tunded esile kutsunud. Las ta olla kusagil taustal. Keskendu oma tundele, saa vihaks kui selliseks, tunneta seda. Ära mõtle: "See inimene on minus selle kõik esile kutsunud:" Ei ta ole. Ära mõista teda hukka. Ta on vaid kujundanud sinu jaoks teatava olukorra. Ole talle tänulik selle eest, et miski, mis seni oli peidus, ilmnes sinus ja sa võid seda nüüd uurida ja tundma õppida. Ta on andnud hoobi mingisse kohta, kus oli peidetud haav - nüüd oled sellest tänu temale teadlikuks saanud.

Viies tehnika:

Süües ja juues saa selle söögi või joogi maitseks ja saa söönuks ka maitsest.

Kõik me ju sööme jätkuvalt, me ei suuda ilma söögita elada, kuid me sööme nagu robotid, automaatselt. Kugistame, ei pööra maitsele suuremat tähelepanu ,ei ela sellesse sisse. Just seda aga tuleks teha. Söögem aeglaselt, olles teadlikud erinevatest maitsetest. Ainult tegevust aeglustades võite saavutada teadveloleku toimuvast.

Kui tunnete suus magusa maitset, saage ise selleks magususeks. Siis võite tunda seda magusust kõikjal oma kehas, mitte ainult keelel. Ja samuti tehke kõigi teiste maitsetega! Mida te ka ei sööks, tunnetage maitset ja saage ise selleks maitseks!

/.../

Juues vett, tunneta vee värskust ja jahedust. Sule silmad, joo aeglaselt, maitstes. Tunneta vee jahedust, saa ise selleks värskeks jaheduseks, mis levib terves su kehas. Sel viisil kasvab su tundlikkus, sest oled elavam ja erksam ning joodud veest on sul palju enam kasu kui muidu. Sageli tunneme, et elu on kõle, et ta on olnud meie vastu ülekohtune ja et üleüldse - elu on tühi. Kunagi ei mõtle me aga sellele, et just meie oma eluviisi tõttu tundubki elu meile seesugune, tühi. Me ise ei täida teda millegi meeldivaga ega lase seda teha ka teiste. Kanname rasket kaitserüüd. Seda sunnib meid tegema ebamäärane kartus, et oleme kergesti haavatavad. Igaks juhuks oleme siis võtnud kaitseasendi kõigi ja kõige vastu. Niisiis oleme kivistunud hauasambaks - elutuks asjaks.

Tantra ütleb: ole elav, veel elavam, sest elu on Jumal. Ei ole teist jumalat peale Elu. Ole loovam ja elavam, ning sellega koos oled sa ka jumalikum. Mida elavam, seda jumalikum. Ole täielikult elav - ja sinu jaoks pole olemas surma.

/.../

Tantra õpetab: võta elu nii, nagu ta on, loomulikult, ära muutu ebareaalseks! Seks on midagi tõesti reaalset - paljulubav võimalus, suur potentsiaal. Kasuta siis seda! Ja mis on halba selles, kui see pakub sulle ka naudingut ja õnne! Tõepoolest, kõik moralistid on õnne vaenlased. Keegi on õnnelik - kohe tundub ta kahtlane. Kui ollakse kurb, siis on kõik korras. Elame neurootilises ühiskonnas, kus kõik on kurvad. Kui oled kurb, on kõigil hea meel, sest nüüd nad võivad sulle kaasa tunda. Kui oled õnnelik, on teised nõutud, sest nad ei oska sinuga midagi peale hakata. Vaata kedagi sel hetkel, kui ta avaldab sulle kaastunnet. Ta näol on iseäralik hiilgus, ta on õnnelik. Kui sina oled õnnelik, oled temalt võtnud võimaluse selliseks tundeks - sinu õnn teeb teisi kurvaks. Kas ei ela me siis neurootilises ühiskonnas!

Tantra õpetab: olgem loomulikud, vastavuses iseendaga! Sinu õnn pole ometi midagi halba või häbenemisväärset, see pole mingi patt! Ainult norutamine on patt, norutamine ja närutamine.

Õnnelikkus on voorus, sest õnnelik inimene võib teha teisigi õnnelikuks.

Loe Osho tantrast lähemalt raamatust "Tantra, vaimsus ja seks" - täistekst siin.