Vähem kui nädal tagasi soovitas üks mu lähedasemaid sõpru (jälle) üles otsida sellise kirjaniku nagu Osho raamat "Armastamine". Kuna seda raamatukogus polnud, võtsin teise - "Armastus. Vabadus. Üksindus." Ilma erilisemate ootusteta hakkasin seda pea 300-leheküljelist teost otsast lehitsema. Täna lõpetasin lugemise, olles eraldi kirja pannud tähtsaimad osad - vähemalt minu jaoks. Vaadake, olgu ta kuitahes kommertslik, leidub tolles raamatus väga ilusalt ausaid ideid, millest nii mõnelgi elus kasu võiks olla. Olen kindel, et mõni ei saa midagi aru, mõni teine aga otsustab pärast esimest lehekülge, et see on puhas crap ja tormab poodi raha tagasi nõudma. Keegi saab kindlasti innustust, aga võib-olla ei jätku tal püsivust või teadvust raamat - ning sellega kaasnev teekond - lõpuni viia.
Mõni aga loeb selle kenasti läbi, paneb kirja kohad, mis väärt kirja panemist, ning mõistab, et seal on küllaltki palju tõde. Jama kindlasti ka, aga tõde ka. Võib-olla mõistab, et just see vaatenurk on see, mida ta viimaste aastate jooksul on vahel isegi leidnud, kuid mille hirm on hävitanud. Võib-olla saab aru, et selle asemel, et aeg-ajalt oma madalast enesehinnangust tingitud komplekside vallandumisega jätta endast täieliku psycho-bitch'i mulje, võib seda aega kulutada märksa produktiivsemalt, ning arendada oma sisemist elu. Nagu mina.
Kiirelt: India päritolu Osho elas aastatel 1931 - 1990. Tema õpetused on vaidlusi tekitanud üle kogu maailma - Mahatma Gandhi, institutsiooniliste religioonide ja sotsialismi kritiseerimine, kõrgema seksuaalsuse rõhutamine (teda on nimetatud seksi guruks), provokatiivsete loengute andmine jne. Ta kirjutas Wikipedia andmetel üle 600 raamatu ning avaldas tuhandeid audio- ja videojutlusi.
Kuna ma otsustasin selekteeringuga pihta hakata alles leheküljest 73, ütlen vaid seda, et kuni sinnamaani kirjutab Osho raamatu esimesest osast, Armastusest. Samas peab lisama, et kogu raamat keerleb just siiski selle sama teema ümber. Lihtsalt, see esimene osa on sissejuhatuseks sellele, kel pole õrna aimugi mediteerimisest jne. Põhimõtteliselt teeb selgeks, et kõigepealt tuleb õppida iseend armastama.
Valige endale välja sobiv - kui midagi ei sobi, pole te suurt kaotanud; kui sain kuidagi aidata - pole tänu väärt...
p 31 Hingepiin
Seetõttu puhkeb aeg-ajalt jälle maailma eri paigus sõda. See on ränk tõbi. Ja kõik poliitikud patravad aina rahust - nad valmistuvad sõjaks ja räägivad rahu eest. Tegelikult ütlevad nad nii: "Me valmistume sõjaks, et kaitsta rahu." Ääretult irratsionaalne! Kui sa valmistud sõjaks, kuidas saad sa siis rahu säilitada? Et säilitada rahu, tuleb valmistuda rahuks.
Sellepärast ongi uus põlvkond kogu maailmas valitsevatele klikkidele suureks ohuks. Nad tahavad vaid õnnelikud olla. Neid huvitab armastus, neid huvitab meditatsioon, neid huvitab muusika, tants... Kogu maailma poliitikud on muutunud ülivalvsaks. Uut põlvkonda ei huvita poliitika - ei parem- ega vasakpoolne. Ei, neid ei huvita see kohe üldse mitte. Nad pole kommunistid, nad ei kuulu mingitesse ismidesse.
Õnnelik inimene kuulub iseendale.
p 73 Suhtlemine - Suhe
Ja miks me alandame suhtlemise ilu suhteks? Kuhu meil kiire on? Sest suhtlemises puudub kindlus, suhe on kindel. Suhe on turvaline, suhtlemine aga lihtsalt kahe võõra kohtumine, võib-olla on see üks koosveedetud öö ja kogu lugu. Kes teab, mis juhtub homme? Ja me kardame nii metsikult, et tahame homse kindlaks muuta, tahame selle ettearvatavaks teha. Tahame, et homne oleks täpselt meile mokkamööda, me ei saa homsele anda vabadust olla selline nagu see ise tahab.
p 75 Suhtlemine
Ja mees, kellega sa eelmisel ööl magasid - vaata hommikul uuesti ta nägu. Ta pole enam seesama isik, nii palju on vahepeal muutunud. Väga palju, otsatult palju. See ongi vahe asja ja isiku vahel. Mööbel toas on sama, kuid naine ja mees, nemad pole enam samad. Uuri jälle, alusta jälle. Seda mõtlen ma suhtlemise all.
p 76
Miski ei kordu, kõik on iga päev uus. Lihtsalt su silmad vananevad, su oletused vananevad, su peegel kogub tolmu ning sa pole enam võimeline teist peegeldama.
p 80 Armastuse kolm mõõdet
Esimene armastus on omav, teine mitte. Esimene tekitab orjuse, teine annab vabaduse. Ja armastuse kolmas mõõde on jumalik, jumalaga sarnane: siin objekt puudub, armastus pole üldse mingisugune suhe, armastus on su olemise seisund. Sa lihtsalt armastad - mitte kedagi konkreetset, lihtsalt oled armastamises. Ükskõik mida tehes sa armastad. Ükskõik keda kohtad, seda armastad.
p 84-85 Armastus - Vabadus
Inimesed ei anna endale aru, et tegelikult nad ei teagi, mis on armastus. Armastus ei kahtlusta kunagi, pole kunagi armukade. Armastus ei sekku kunagi teise vabadusse. Armastus ei pressi end kunagi peale. Armastus annab vabaduse ja vabadus on võimalik üksnes siis, kui teie koosolemises on ruumi. See on Kahlil Gibrani ilu - tohutu mõistmine.
Armastus peaks rõõmustama, et sel naisel on praegu tore olla kellegi teisega, sest armastus tahab, et see naine oleks õnnelik. Armastus tahab, et mehel oleks hea meel. Kui ta räägib teise naisega ja naudib seda, peaks naine rõõmustama, mingit tüli ei saa siin tekkida.
p 87
Parem laske sel olla kui voogav meri te hingede kallaste vahel. Ärge muutke seda seisvaks. Ärge tehke sellest rutiini. Parem laske sel olla kui voogav meri te hingede kallaste vahel. Kui vabadus ja armastus on mõlemad teie omad, siis ei vaja te midagi enamat. Teil on juba see, milleks teile elu anti.
p 96 Kindlus
Teises inimeses ei saa mingil moel kindel olla. Esmalt ole kindel iseendas. Ja inimene, kes on iseendas kindel, on kindel kogu maailmas. Sinu kõige sügavamas keskmes tekkinud kindlus teeb su kindlaks kõiges, mida teed ja kõiges, mis sinuga juhtub. Rahunenud, keskendunud, ühenduses maaga, iseendaga, sa nende asjade pärast ei muretse. Sa kiidad heaks.
Kui keegi sind armastab, kiidad selle heaks, sest armastad end ise! Oled õnnelik iseendaga, keegi teine on ka - tore! See ei löö sulle pähe, see ei muuda sind hullumeelsuseni kõrgiks. Lihtsalt naudid iseennast ja keegi veel leiab su nautimisväärse olevat - tore! Seni, kuni see kestab, ela seda nii kaunilt läbi, kui saad, sest see ei kesta igavesti.
Ka see tekitab probleeme: kui armastus on möödas, hakkad mõtlema, et see oli vale - miks see muidu lõppes. Ei, see ei lõppenud tingimata sellepärast, et oli vale. Selles võis olla osake tõelisust sees, kuid te mõlemad ei suutnud seda hoida ja kaitsta. Tapsite selle. See oli olemas ja te mõrvasite selle. Te polnud armastuseks suutelised. Vajasite armastust, kuid polnud selleks võimelised.
p 99 Armastus - Ego
(Vastusena küsimusele, "Kui kaovad omamiskirg, armukadetsemine, ootused, kas siis jääbki midagi mu armastusest järele?")
Ja sinu hirm on õigustatud: "Kui kõik need kaovad, kas siis jääbki midagi mu armastusest järele?" Mitte midagi ei jää sinu armastusest järele. Armastus jääb järele... Aga armastusel pole midagi pistmist "mina'ga" või "sina'ga". Tegelikult on nii, et kui omamiskirg, armukadetsemine ja ootused kaovad, siis armastus ei kao - sina kaod, ego kaob. Need tunded on vaid ego varjud.
Armastus ei armukadetse. See on ego, mis tunneb end haavatuna, see on ego, mis kipub teistega võistlema. Mida rohkem omad, seda tugevamaks ego kasvab. Ilma omanduseta ego ei saa olla. Ta toetub omandusele, ta sõltub omandist. Nii et kui sul on rohkem raha, rohkem võimu, rohkem prestiiži, kaunis naine, kaunis mees, kaunid lapsed, saab ego sellest kohe toitu.
p 103
Olen korduvalt öelnud, et õppige armastuse kunsti, kuid tegelikult mõtlen ma sellega: õppige kõrvaldama kõike, mis armastust takistab.
See pole õieti mitte armastuse õppimine, vaid mitte-armastuse mitte-õppimine.
p 107 Pühendumine
Ja kui sa oled armunud, tuleb see su juurde loomulikult, ilma planeerimata. Tunne tekib iseenesest ja mõnikord vormub sõnadesse: "Ma armastan sind alati." See on selle hetke sügavus. See ei räägi homsest, pea meeles. See pole lubadus. See on lihtsalt see, et armastuse sügavus ja terviklikkus on säärased, et ütled tahes-tahtmata: "Armastan sind ikka ja alati. Isegi surm ei lahuta meid." See on täieliku armastuse tunne. Ja las ma kordan jälle - see ei tähenda, et te homme koos oleksite. Kes teab? Selles üldse pole asi. Homme hoolitseb enda eest ise. Homme ei sisenegi armastavasse meelde. Homne ei tähenda midagi, tulevik kaob, praegune hetk saab igavikuks. See on pühendumus.
p 123 Igatsus
Su armsam on vaid ettekääne. Las su armsam olla veel suurema armastuse - kogu eksistentsi armastamise - kogemus. Las su igatsus saab su enda olemuse otsinguiks. Seal on kohtumine juba toimunud, seal me olemegi üks. Seal pole kunagi keegi lahus olnudki. Igatsus on igati õige, ainult igatsuse objekt on vale. See tekitab kannatusi ja põrgut. Lihtsalt muuda objekti ja su elust saab paradiis.
p 130 Iseenda loomine
Ent inimesed on kartnud ja kartuseks on põhjused. Esiteks on iseenda loomine riskantne, sest vastutad ainult sina. Teiseks saab vabadust valesti kasutada, sest võid teha vale otsuse. Vabadus tähendabki, et võid valida õige ja vale; kui oled vaba valima vaid õiget, pole see vabadus.
p 169 Vabadus (siin peatükis alustab Osho ka kommuunides elamise soosimist)
Kui su mees naerab koos kellegi teisega, on see hea. Su mees naerab - naer on terviseks. Pole tähtsust, kellega ta naerab, peaasi et naerab, sest naer on hea, naer on väärtus. Kui su naine hoiab kellegi teise kätt - hea! Soojus voolab ja soojuse voolamine on hea, see on väärtus. Kellega koos, pole oluline.
Ja kui su naine jagab seda paljude inimestega, jagatakse ka sinuga. Kui teiste vahel pole jagamist, ei jagata ka sinuga. Iganenud mõtlemine on nii totter! See oleks sama, kui sa ütleksid kodust lahkuvale mehele: "Ära hinga kuskil mujal. Kui jõuad koju, hinga, palju tahad, ainult minuga koos tohid sa hingata. Mujal hoia hinge kinni, ole joogi. Ma ei taha, et sa kuskil mujal hingaksid." Päris tobe, eks ole - kuid miks ei tohi armastus olla nagu hingamine?
Armastus on hingamine. Hingamine on keha elu ja armastus on hinge elu. See on kaugelt tähtsam kui hingamine. Nüüd aga läheb su mees välja ja sa teed talle selgeks, et ta ei või kellegagi koos, iseäranis mitte naisterahvaga koos - naerda. Ta ei tohi olla armastav kellegi teisega. Niisiis peab ta kakskümmend kolm tundi olema mittearmastav, siis, tund aega sinuga voodis väidab ta end armastavat? Sa oled ta armastuse tapnud, see ei voola enam. Kui ta peab kakskümmend kolm tundi olema joogi, hoides oma armastust hirmunult tagasi, kas ta on tõesti võimeline tunniks ajaks äkki lõõgastuma? See on võimatu. Sa hävitad mehe, sa hävitad naise, ja siis on sul kõrini, oled tüdinenud. Siis hakkab sulle tunduma: "Ta ei armasta mind!", kusjuures sa ise oled kogu selle jama kokku keeranud.
p 170
Kui inimesed kohtuvad rannal, kui nad kohtuvad aias, kui nad lähevad koos välja, siis pole veel midagi kindlaks määratud ja kõik on voolav. Mõlemad on väga õnnelikud. Miks? Sest nad on vabad. Lind oksa peal on üks asi, sama lind puuris on midagi muud. Õnnelik ollakse vabana.
p 171 Perekond vs Kommuun
Kuid kogu perekonna mõte on omamine - omatakse vara, omatakse naist, omatakse meest, omatakse lapsi. Ja omamiskirg on mürk - sestap olengi perekonna vastu. Kuid ma ei ütle, et need, kes perekonnas õnnelikud on - voolavad, elavad, armastavad - peaksid perekonna hävitama. Ei, seda pole vaja. Nende perekond on juba kommuun, väike kommuun.
Ja muidugi on suurem kommuun palju parem, sest seal on rohkem võimalusi, rohkem inimesi. Erinevad inimesed toovad kaasa erinevad laulud, erinevad inimesed toovad kaasa erineva elustiili, erinevad inimesed toovad erinevad tuulepuhangud, erinevad valguskiired - ja lapsed peaksid kastetud saama nii paljudest erinevatest elustiilidest kui võimalik, et nad saaksid valida, et neil oleks vabadus valida.
p 174
Kuid väga iidne, väga vana tava on, et avalikult võib küll kakelda, kuid armastada mitte. Võitlus on okei. Võid tappa, seda tohib. Tegelikult on nii, et kui kaks inimest võistlevad, ümbritseb neid uudishimulik rahvahulk, kes vaatepilti naudib. Seetõttu loevad inimesed ikka ja jälle mõnuga mõrvalugusid, põnevuslugusid, detektiivilugusid. Mõrv on lubatud, armastus mitte. Kui armastad avalikus kohas, siis leitakse, et see on kõlvatu. See on absurdne - armastus on kõlvatu ja mõrv ei ole? Armastajad ei tohi avalikus kohas armastada, aga kindralid tohivad ringi jalutada ja medaleid näidata? Nad on mõrtsukad ja medalid on saadud mõrvade eest! Medaliga näitavad, kui palju nad on tapnud, kui palju inimesi on pidanud surema. Ja see ei ole kõlvatu?
Olgu, praeguseks lõpetan. Ma ei teadvustanud endale, kui palju ma nendest kolmesajast lehest väljakirjutamisväärseks olen pidanud. Rohkem jupikesi polegi - vaid paar peatükki, mille ma leidsin peaaegu täielikult olevat lugemist väärt. Ma ei jõudnud neid sisse trükkida, lugege ise, kui isu on. Rahulikku ööd!
Mõni aga loeb selle kenasti läbi, paneb kirja kohad, mis väärt kirja panemist, ning mõistab, et seal on küllaltki palju tõde. Jama kindlasti ka, aga tõde ka. Võib-olla mõistab, et just see vaatenurk on see, mida ta viimaste aastate jooksul on vahel isegi leidnud, kuid mille hirm on hävitanud. Võib-olla saab aru, et selle asemel, et aeg-ajalt oma madalast enesehinnangust tingitud komplekside vallandumisega jätta endast täieliku psycho-bitch'i mulje, võib seda aega kulutada märksa produktiivsemalt, ning arendada oma sisemist elu. Nagu mina.
Kiirelt: India päritolu Osho elas aastatel 1931 - 1990. Tema õpetused on vaidlusi tekitanud üle kogu maailma - Mahatma Gandhi, institutsiooniliste religioonide ja sotsialismi kritiseerimine, kõrgema seksuaalsuse rõhutamine (teda on nimetatud seksi guruks), provokatiivsete loengute andmine jne. Ta kirjutas Wikipedia andmetel üle 600 raamatu ning avaldas tuhandeid audio- ja videojutlusi.
Kuna ma otsustasin selekteeringuga pihta hakata alles leheküljest 73, ütlen vaid seda, et kuni sinnamaani kirjutab Osho raamatu esimesest osast, Armastusest. Samas peab lisama, et kogu raamat keerleb just siiski selle sama teema ümber. Lihtsalt, see esimene osa on sissejuhatuseks sellele, kel pole õrna aimugi mediteerimisest jne. Põhimõtteliselt teeb selgeks, et kõigepealt tuleb õppida iseend armastama.
Valige endale välja sobiv - kui midagi ei sobi, pole te suurt kaotanud; kui sain kuidagi aidata - pole tänu väärt...
p 31 Hingepiin
Seetõttu puhkeb aeg-ajalt jälle maailma eri paigus sõda. See on ränk tõbi. Ja kõik poliitikud patravad aina rahust - nad valmistuvad sõjaks ja räägivad rahu eest. Tegelikult ütlevad nad nii: "Me valmistume sõjaks, et kaitsta rahu." Ääretult irratsionaalne! Kui sa valmistud sõjaks, kuidas saad sa siis rahu säilitada? Et säilitada rahu, tuleb valmistuda rahuks.
Sellepärast ongi uus põlvkond kogu maailmas valitsevatele klikkidele suureks ohuks. Nad tahavad vaid õnnelikud olla. Neid huvitab armastus, neid huvitab meditatsioon, neid huvitab muusika, tants... Kogu maailma poliitikud on muutunud ülivalvsaks. Uut põlvkonda ei huvita poliitika - ei parem- ega vasakpoolne. Ei, neid ei huvita see kohe üldse mitte. Nad pole kommunistid, nad ei kuulu mingitesse ismidesse.
Õnnelik inimene kuulub iseendale.
p 73 Suhtlemine - Suhe
Ja miks me alandame suhtlemise ilu suhteks? Kuhu meil kiire on? Sest suhtlemises puudub kindlus, suhe on kindel. Suhe on turvaline, suhtlemine aga lihtsalt kahe võõra kohtumine, võib-olla on see üks koosveedetud öö ja kogu lugu. Kes teab, mis juhtub homme? Ja me kardame nii metsikult, et tahame homse kindlaks muuta, tahame selle ettearvatavaks teha. Tahame, et homne oleks täpselt meile mokkamööda, me ei saa homsele anda vabadust olla selline nagu see ise tahab.
p 75 Suhtlemine
Ja mees, kellega sa eelmisel ööl magasid - vaata hommikul uuesti ta nägu. Ta pole enam seesama isik, nii palju on vahepeal muutunud. Väga palju, otsatult palju. See ongi vahe asja ja isiku vahel. Mööbel toas on sama, kuid naine ja mees, nemad pole enam samad. Uuri jälle, alusta jälle. Seda mõtlen ma suhtlemise all.
p 76
Miski ei kordu, kõik on iga päev uus. Lihtsalt su silmad vananevad, su oletused vananevad, su peegel kogub tolmu ning sa pole enam võimeline teist peegeldama.
p 80 Armastuse kolm mõõdet
Esimene armastus on omav, teine mitte. Esimene tekitab orjuse, teine annab vabaduse. Ja armastuse kolmas mõõde on jumalik, jumalaga sarnane: siin objekt puudub, armastus pole üldse mingisugune suhe, armastus on su olemise seisund. Sa lihtsalt armastad - mitte kedagi konkreetset, lihtsalt oled armastamises. Ükskõik mida tehes sa armastad. Ükskõik keda kohtad, seda armastad.
p 84-85 Armastus - Vabadus
Inimesed ei anna endale aru, et tegelikult nad ei teagi, mis on armastus. Armastus ei kahtlusta kunagi, pole kunagi armukade. Armastus ei sekku kunagi teise vabadusse. Armastus ei pressi end kunagi peale. Armastus annab vabaduse ja vabadus on võimalik üksnes siis, kui teie koosolemises on ruumi. See on Kahlil Gibrani ilu - tohutu mõistmine.
Armastus peaks rõõmustama, et sel naisel on praegu tore olla kellegi teisega, sest armastus tahab, et see naine oleks õnnelik. Armastus tahab, et mehel oleks hea meel. Kui ta räägib teise naisega ja naudib seda, peaks naine rõõmustama, mingit tüli ei saa siin tekkida.
p 87
Parem laske sel olla kui voogav meri te hingede kallaste vahel. Ärge muutke seda seisvaks. Ärge tehke sellest rutiini. Parem laske sel olla kui voogav meri te hingede kallaste vahel. Kui vabadus ja armastus on mõlemad teie omad, siis ei vaja te midagi enamat. Teil on juba see, milleks teile elu anti.
p 96 Kindlus
Teises inimeses ei saa mingil moel kindel olla. Esmalt ole kindel iseendas. Ja inimene, kes on iseendas kindel, on kindel kogu maailmas. Sinu kõige sügavamas keskmes tekkinud kindlus teeb su kindlaks kõiges, mida teed ja kõiges, mis sinuga juhtub. Rahunenud, keskendunud, ühenduses maaga, iseendaga, sa nende asjade pärast ei muretse. Sa kiidad heaks.
Kui keegi sind armastab, kiidad selle heaks, sest armastad end ise! Oled õnnelik iseendaga, keegi teine on ka - tore! See ei löö sulle pähe, see ei muuda sind hullumeelsuseni kõrgiks. Lihtsalt naudid iseennast ja keegi veel leiab su nautimisväärse olevat - tore! Seni, kuni see kestab, ela seda nii kaunilt läbi, kui saad, sest see ei kesta igavesti.
Ka see tekitab probleeme: kui armastus on möödas, hakkad mõtlema, et see oli vale - miks see muidu lõppes. Ei, see ei lõppenud tingimata sellepärast, et oli vale. Selles võis olla osake tõelisust sees, kuid te mõlemad ei suutnud seda hoida ja kaitsta. Tapsite selle. See oli olemas ja te mõrvasite selle. Te polnud armastuseks suutelised. Vajasite armastust, kuid polnud selleks võimelised.
p 99 Armastus - Ego
(Vastusena küsimusele, "Kui kaovad omamiskirg, armukadetsemine, ootused, kas siis jääbki midagi mu armastusest järele?")
Ja sinu hirm on õigustatud: "Kui kõik need kaovad, kas siis jääbki midagi mu armastusest järele?" Mitte midagi ei jää sinu armastusest järele. Armastus jääb järele... Aga armastusel pole midagi pistmist "mina'ga" või "sina'ga". Tegelikult on nii, et kui omamiskirg, armukadetsemine ja ootused kaovad, siis armastus ei kao - sina kaod, ego kaob. Need tunded on vaid ego varjud.
Armastus ei armukadetse. See on ego, mis tunneb end haavatuna, see on ego, mis kipub teistega võistlema. Mida rohkem omad, seda tugevamaks ego kasvab. Ilma omanduseta ego ei saa olla. Ta toetub omandusele, ta sõltub omandist. Nii et kui sul on rohkem raha, rohkem võimu, rohkem prestiiži, kaunis naine, kaunis mees, kaunid lapsed, saab ego sellest kohe toitu.
p 103
Olen korduvalt öelnud, et õppige armastuse kunsti, kuid tegelikult mõtlen ma sellega: õppige kõrvaldama kõike, mis armastust takistab.
See pole õieti mitte armastuse õppimine, vaid mitte-armastuse mitte-õppimine.
p 107 Pühendumine
Ja kui sa oled armunud, tuleb see su juurde loomulikult, ilma planeerimata. Tunne tekib iseenesest ja mõnikord vormub sõnadesse: "Ma armastan sind alati." See on selle hetke sügavus. See ei räägi homsest, pea meeles. See pole lubadus. See on lihtsalt see, et armastuse sügavus ja terviklikkus on säärased, et ütled tahes-tahtmata: "Armastan sind ikka ja alati. Isegi surm ei lahuta meid." See on täieliku armastuse tunne. Ja las ma kordan jälle - see ei tähenda, et te homme koos oleksite. Kes teab? Selles üldse pole asi. Homme hoolitseb enda eest ise. Homme ei sisenegi armastavasse meelde. Homne ei tähenda midagi, tulevik kaob, praegune hetk saab igavikuks. See on pühendumus.
p 123 Igatsus
Su armsam on vaid ettekääne. Las su armsam olla veel suurema armastuse - kogu eksistentsi armastamise - kogemus. Las su igatsus saab su enda olemuse otsinguiks. Seal on kohtumine juba toimunud, seal me olemegi üks. Seal pole kunagi keegi lahus olnudki. Igatsus on igati õige, ainult igatsuse objekt on vale. See tekitab kannatusi ja põrgut. Lihtsalt muuda objekti ja su elust saab paradiis.
p 130 Iseenda loomine
Ent inimesed on kartnud ja kartuseks on põhjused. Esiteks on iseenda loomine riskantne, sest vastutad ainult sina. Teiseks saab vabadust valesti kasutada, sest võid teha vale otsuse. Vabadus tähendabki, et võid valida õige ja vale; kui oled vaba valima vaid õiget, pole see vabadus.
p 169 Vabadus (siin peatükis alustab Osho ka kommuunides elamise soosimist)
Kui su mees naerab koos kellegi teisega, on see hea. Su mees naerab - naer on terviseks. Pole tähtsust, kellega ta naerab, peaasi et naerab, sest naer on hea, naer on väärtus. Kui su naine hoiab kellegi teise kätt - hea! Soojus voolab ja soojuse voolamine on hea, see on väärtus. Kellega koos, pole oluline.
Ja kui su naine jagab seda paljude inimestega, jagatakse ka sinuga. Kui teiste vahel pole jagamist, ei jagata ka sinuga. Iganenud mõtlemine on nii totter! See oleks sama, kui sa ütleksid kodust lahkuvale mehele: "Ära hinga kuskil mujal. Kui jõuad koju, hinga, palju tahad, ainult minuga koos tohid sa hingata. Mujal hoia hinge kinni, ole joogi. Ma ei taha, et sa kuskil mujal hingaksid." Päris tobe, eks ole - kuid miks ei tohi armastus olla nagu hingamine?
Armastus on hingamine. Hingamine on keha elu ja armastus on hinge elu. See on kaugelt tähtsam kui hingamine. Nüüd aga läheb su mees välja ja sa teed talle selgeks, et ta ei või kellegagi koos, iseäranis mitte naisterahvaga koos - naerda. Ta ei tohi olla armastav kellegi teisega. Niisiis peab ta kakskümmend kolm tundi olema mittearmastav, siis, tund aega sinuga voodis väidab ta end armastavat? Sa oled ta armastuse tapnud, see ei voola enam. Kui ta peab kakskümmend kolm tundi olema joogi, hoides oma armastust hirmunult tagasi, kas ta on tõesti võimeline tunniks ajaks äkki lõõgastuma? See on võimatu. Sa hävitad mehe, sa hävitad naise, ja siis on sul kõrini, oled tüdinenud. Siis hakkab sulle tunduma: "Ta ei armasta mind!", kusjuures sa ise oled kogu selle jama kokku keeranud.
p 170
Kui inimesed kohtuvad rannal, kui nad kohtuvad aias, kui nad lähevad koos välja, siis pole veel midagi kindlaks määratud ja kõik on voolav. Mõlemad on väga õnnelikud. Miks? Sest nad on vabad. Lind oksa peal on üks asi, sama lind puuris on midagi muud. Õnnelik ollakse vabana.
p 171 Perekond vs Kommuun
Kuid kogu perekonna mõte on omamine - omatakse vara, omatakse naist, omatakse meest, omatakse lapsi. Ja omamiskirg on mürk - sestap olengi perekonna vastu. Kuid ma ei ütle, et need, kes perekonnas õnnelikud on - voolavad, elavad, armastavad - peaksid perekonna hävitama. Ei, seda pole vaja. Nende perekond on juba kommuun, väike kommuun.
Ja muidugi on suurem kommuun palju parem, sest seal on rohkem võimalusi, rohkem inimesi. Erinevad inimesed toovad kaasa erinevad laulud, erinevad inimesed toovad kaasa erineva elustiili, erinevad inimesed toovad erinevad tuulepuhangud, erinevad valguskiired - ja lapsed peaksid kastetud saama nii paljudest erinevatest elustiilidest kui võimalik, et nad saaksid valida, et neil oleks vabadus valida.
p 174
Kuid väga iidne, väga vana tava on, et avalikult võib küll kakelda, kuid armastada mitte. Võitlus on okei. Võid tappa, seda tohib. Tegelikult on nii, et kui kaks inimest võistlevad, ümbritseb neid uudishimulik rahvahulk, kes vaatepilti naudib. Seetõttu loevad inimesed ikka ja jälle mõnuga mõrvalugusid, põnevuslugusid, detektiivilugusid. Mõrv on lubatud, armastus mitte. Kui armastad avalikus kohas, siis leitakse, et see on kõlvatu. See on absurdne - armastus on kõlvatu ja mõrv ei ole? Armastajad ei tohi avalikus kohas armastada, aga kindralid tohivad ringi jalutada ja medaleid näidata? Nad on mõrtsukad ja medalid on saadud mõrvade eest! Medaliga näitavad, kui palju nad on tapnud, kui palju inimesi on pidanud surema. Ja see ei ole kõlvatu?
Olgu, praeguseks lõpetan. Ma ei teadvustanud endale, kui palju ma nendest kolmesajast lehest väljakirjutamisväärseks olen pidanud. Rohkem jupikesi polegi - vaid paar peatükki, mille ma leidsin peaaegu täielikult olevat lugemist väärt. Ma ei jõudnud neid sisse trükkida, lugege ise, kui isu on. Rahulikku ööd!
Comments
Post a Comment