Hommikumaarändureile

Ta tõusis püsti, astus akna alla ja vaatas üles, kus möödaruttavate pilvede vahelt vilksatas ribadena sügavselge öötaevas, üleni tähti täis. Kuna ta kohe ümber ei pööranud, tõusis ka külaline üles ja läks tema kõrvale akna alla. Magister seisis, pilk üles suunatud, ja nautis rütmiliste hingetõmmetega hõrekarget öist sügisõhku. Ta osutas käega taeva poole. 

„Vaata seda pilvemaastikku tema taevaribadega!“ ütles ta. „Esimesel pilgul tahaks arvata, et sügavus on seal, kus on kõige tumedam, siis aga tajud, et see tumedus ja pehmus on vaid pilved ja et maailmaruum oma sügavusega alles pilvemäestike servadest ja fjordidest algab ning lõpmatusse vajub, kus pidulikult seisavad tähed, need selguse ja korra ülimad võrdkujud. Mitte seal ei asu maailma sügavus ja saladused, kus on pilved ja must, sügavus on selges ja rõõmsas. Kui ma sind paluda tohin: vaata enne magamaheitmist veel veidi aega neisse tähti täis lahtedese ja merekitsustesse ja ära peleta eemale mõtteid või unistusi, mis sul seejuures tekivad.“ 

Iseäralik värelev tunne, millest ei teadnudki, oli see valu või õnn, liigahtas Plinio südames. Samasuguste sõnadega, nii meenus talle, oli teda kunagi väga ammu, Waldzelli õpilaspõlve ilusal rõõmsal koidikul esimesi meditatsiooniharjutusi manitsetud tegema. 

„Ja luba mulle veel üks sõna,“ alustas klaaspärlimängumeister uuesti vaiksel häälel. „Tahaksin sulle hea meelega veel midagi rõõmsameelsuse kohta öelda, tähtede ja vaimu, aga ka meie kastaalialiku rõõmsameelsuse kohta. Rõõmsameelsus on sulle kuidagi vastumeelt, arvatavasti seepärast, et oled pidanud mööda kurbuse rada sammuma, ning igasugune helgus ja hea tuju, eriti meie, Kastaalia oma, tundub nüüd pinnapealne ja lapselik, isegi pelgurlik, nagu põgeneksid sa tegelikkuse hirmude ja kuristike eest vormide ja valemite, abstraktsioonide ja viimistluste selgesse hästikorrastatud maailma. Aga, mu kallis kurb sõber, kui mõned ehk põgenevadki, kui pelgurlikke, kartlikke, ainult valemitega mängivaid kastaallasi leidubki ja kui nad meie juures kas või ülekaalus on – see ei vähenda veel tõelise rõõmsameelsuse, taeva ja vaimu rõõmsameelsuse väärtust ega sära. Kergestirahulduvate ja võltsrõõmsate kõrval on meil inimesi ja terveid inimpõlvi, kelle rõõmsameelsus pole mäng ega vaap, vaid ehtne ja sügav. Ühte ma tundsin, see oli meie endine muusikameister, keda sinagi omal ajal mõnikord Waldzellis kohtasid; oma viimastel eluaastatel omas see mees sel määral rõõmsameelsuse voorust, et see temast nagu valgus päikesest välja kiirgas, et see heasoovlikkuse, elurõõmu, hea tuju, usalduse ja kindla lootuse kujul kõigile üle läks ja kõigis edasi kiirgas, kes selle sära tõsiselt vastu võtsid ja endasse tungida lasksid. Ka minu peale on ta valgus paistnud, ka minule jagas ta oma helgust ja südamesära, samuti meie Ferromontele, ja veel mõnele teisele. Selle rõõmsameelsuseni jõuda on mulle ja paljudele teistele ülim ja õilsaim eesmärk. Ka mõne Ordu juhatusse kuuluva isa juures võid sa seda leida. See rõõmsameelsus ei tähenda vallatlemist ega endaga rahulolu, seda ei häiri miski ning see kasvab vanaduse ja surma lähenedes. Selles peitub ilusa saladus ja iga kunsti tõeline olemus. Luuletaja, kes oma värsside tantsurütmis elu ülevust ja kohutavust ülistab, muusik, kes seda puhta olevikuna kõlada laseb, on valgusetooja, rõõmu ja helguse rohkendaja maa peal, kuigi ta meid algul läbi pisarate ja valusa pinge viib. Võib-olla oli luuletaja, kelle värsid meid vaimustavad, kurb üksiklane ja muusik melanhoolne unistaja, aga ikkagi avaldub ta loomingus osake jumalate ja tähtede rõõmsameelsusest. See, mida ta meile annab, pole enam tema pimedus, kannatus või kartus, vaid piisk puhast valgust, igavest rõõmsameelsust. Kui ka kõik rahvad ja keeled maailma sügavust müütides, kosmogooniates, religioonides mõõta püüaksid, on viimane ja ülim, mida nad suudavad saavutada, see rõõmsameelsus. Mäletad vanu hindusid, meie Waldzelli õpetaja jutustas kunagi neist väga ilusasti: kannatav, juurdlev, pattukahetsev, askeetlik rahvas; aga tema vaimu viimased suured leiud olid helged ja rõõmsad, rõõmus oli maailmaületajate ja buddhade naeratus, rõõmsad selle rahva ammendamatu mütoloogia kujud. Maailm, nii nagu need müüdid teda kujutavad, algab jumalikult, õndsalt, säravalt, kevadilusalt, kui kuldne ajastu, haigestub siis ja käib ikka enam ja enam alla, toorestub ja vaesub, ning on nelja üha sügavamale vajuva maailmaajastu lõpul küps selleks, et naerev ja tantsiv Šiva ta puruks tallab ja hävitab – aga sellega pole veel lõpp, kõik algab uuesti unistava Višnu naeratusega, kes mänglevate kätega uue noore, ilusa ja särava maailma loob. Kas pole imeline: see rahvas, kellest arukamat ja kannatusvõimelisemat vaevalt leidub, on õuduse ja häbiga jälginud maailmaajaloo julma mängu, seda igavesti keerlevat apluse ja kannatuse ratast, on näinud ja mõistnud kõige loodu kaduvust, inimese aplust ja kuratlikkust, aga ka tema sügavat igatsust puhtuse ja harmoonia järele, ning on leidnud maailma ilu ja traagika väljendamiseks need võrratud võrdkujud maailmaajastutest ja loodu laostumisest, vägevast Šivast, kes mandunud maailma rusudeks tantsib, ning naeratavast Višnust, kes uinudes kuldseist jumalaunenägudest mängeldes uue maailma loob. 

Mis nüüd meie Kastaalia rõõmsameelsusse puutub, siis võib ta küll vaid selle suure rõõmsameelsuse hiline ja tühine teisend olla, aga ta on läbinisti seaduspärane. Haritus pole mitte alati ja kõikjal rõõmus olnud, kuigi peaks olema. Meie juures on see tõekultus lähedalt ilukultuse ja peale selle veel meditatiivse hingeharimisega seotud – ega saa seega rõõmsameelsust iialgi täielikult kaotada. Meie klaaspärlimäng aga ühendab endas kõik kolm printsiipi: teaduse, iluaustuse ja meditatsiooni, – seega peaks õige klaaspärlimängija olema rõõmsameelsusest läbi imbunud nagu küps vili oma magusast mahlast, eelkõige peaks temas peituma muusika rõõmsameelsus, mis ju midagi muud ei ole kui vaprus, rõõmus naeratlev sammumine ja tantsimine otse läbi maailma hirmude ja leekide, pidulik ohvritoomine. Seda laadi rõõmsameelsuseni olen ma sellest peale püüdnud jõuda, kui ma seda õpilase ja tudengina aimamisi mõistma hakkasin, ning ma ei loobu sellest enam, ka õnnetuses ja valus mitte. 

Lähme nüüd magama, hommikul vara sõidad sa ära. Tule varsti tagasi, jutusta endast rohkem, ka mina tahan sulle jutustada, siis näed, et ka ühe Waldzelli magistri elus esineb küsitavusi, pettumusi, koguni meeleheidet ja hullushetki. Nüüd aga pead sa unne veel kõrvatäie muusikat kaasa võtma. Pilk tähistaevasse ja kõrv muusikasse kasta enne sängi heitmist – see on parem kui kõik su uinutid. 

Ta istus maha ja mängis õrnalt, üsna tasa ühe katkendi tollest Pucelli sonaadist, paater Jakobuse lemmikpalast. Nagu kuldse valguse piisad langesid helid vaikusse, nii tasa, et õuest veel vana purskkaevu laulu võis kuulda. Leebed ja karmid, napid ja õrnad, kohtusid ja põimusid üksteisega kaunid muusikahelid, sammusid vapralt ja rõõmsalt tantsiskledes läbi aja ja kaduvuse tühjuse, muutsid toa ja öötunni oma lühikese kestuse ajal avaraks ja maailmasuuruseks ning kui Josef Knecht oma külalisega jumalaga jättis, oli Plinio nägu muutunud ja kirgastunud ja ta silmis seisid pisarad.

Hermann Hesse "Klaaspärlimäng" (1961, Saksamaa)