Beebidest

Oo jaa, ma tõesti... ma tõesti tean neist palju. Ma olin kunagi ise üks neist, ehkki mitte kaua - mitte nii pikalt kui mu riided. Ma mäletan, et need olid väga pikad ja alati mul ees, kui ma tahtsin lüüa. Miks on beebidel jardide viisi ebavajalikke riideid? See ei ole mingi mõistatus. Ma tahan seda tõepoolest teada. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Kas see on sellest, et vanemad tunnevad häbi oma lapse suuruse pärast ja tahavad teisi uskuma panna, et ta on pikem, kui ta tegelikult on? Ükskord ma küsisin ühelt hoidjalt, miks see nii on. Ta ütles:

  "Härra, neil on alati pikad riided, olgu õnnistatud nende tillukesed südamed." 

  Ja kui ma selgitasin, et tema vastus, ehkki see on kasuks tema tunnetele, vaevalt mulle mingit selgust tõi, siis ta vastas:

  "Jumaluke, härra, te tahaksite, et nad oleksid lühikestes riietes, vaesed väiksekesed?" Ja ta ütles seda niisuguse tooniga, mis vihjas sellele, nagu ma oleksin soovitanud mingit ebainimlikku vägivalda. 

  Sellest ajast peale olen ma olnud tagasihoidlik teema ja põhjuste kohta järelpärimiste tegemisel, ja põhjus - kui sellel üldse on põhjust - on minu jaoks siiani mõistatuseks jäänud. Kuid sellegipoolest tundub mulle absurdsena, panna neile üldse mingeid riideid selge. Jumal teab, et meil tuleb elus läbi teha piisavalt riietumisi ja lahtiriietumisi, millega me alustame enne, kui me seda vajame, ja võiks arvata, et inimesed, kes elavad voodites, võiksid igal juhul olla sellest piinast säästetud. Milleks äratada see vaene väikseke hommikul üles, et võtta talt hulk riideid seljast, toppida talle teine hunnik selge ja panna ta seejärel uuesti voodisse, ning siis öösel ajada ta veelkord üles, lihtsalt selleks, et kõik tagasi vahetada? Ja kui see kõik on tehtud, siis tahaksin ma teada, mis vahe on beebi öösärgil ja sellel särgil, mida ta päevasel ajal kannab? 

  Sellegipoolest on väga tõenäoline, et ma jätan endast naeruväärse mulje. Mulle on öeldud, et ma teen seda sageli, ja seepärast ei ütle ma riiete kohta enam sõnagi, välja arvatud see, et oleks väga mugav, kui mõni tegumood võimaldaks öelda, kas tegemist on poisi või tüdrukuga.

  See viimane on kõige täbaram. Ei juuksed, riided ega kõne anna vähimatki vihjet, ja sul ei jää muud üle, kui oletada. Mingi salapärase loodusjõu mõjul arvad sa alati valesti, ja seetõttu suhtuvad kõik sugulased ja sõbrad sinusse kui rumalasse kelmi, koletisse, kes julgeb öelda meessoost beebile "temake", mis on võrreldav ainult sellise jõledusega: pöördudes naissoost imiku poole sõnaga "poiss". Ükskõik mis soost see kõnealune laps on, peetakse seda põlastuse märgiks, ja igal juhul võetakse seda isiklikult terve perekonna solvamisena. 

  Ja kui sa pead kalliks oma head nime, siis ära püüa raskustest kõrvale hiilida, rääkides "sellest".  

  Selleks, kuidas oma aust ilma jääda ja häbiväärselt käituda, on mitmeid võimalusi. Suure ja auväärse perekonna külmaverelise mõrvamise ja hiljem nende surnukehade uputamisega veekompanii reservuaaridesse, võid sa naabruskonnas oma kuriteoga saavutada väga suure ebapopulaarsuse, ja isegi kiriku röövimisega muutud sa siiralt vastumeelseks, eriti vikaarile. Aga kui sa soovid tühjendada kõige sügavama põlgusega täidetud settekaevu ja tõmmata endale kaela viha, mida üks inimene võib teisele kaela kallata, siis lase noorel emal kuulda, kuidas sa ütled tema kalli beebi kohta "see".  

  Kõige parem oleks sul pöörduda kõnealuse poole sõnadega "väike ingel". Nimisõna ingel sobib mõlema sooga oivaliselt, ja loomulikult võetakse seda epiteeti ka väga heatahtlikult vastu. "Lemmik" ja "kaunike" on ka mõnel juhul kasulikud, kuid "ingel" on see sõna, mis toob sulle kõige suuremat kasu. Sellele sõnale peab järgnema lühike naerukõhin ja kaasnema võimalikult lai naeratus. Ja ükskõik, mida sa teed, ära unusta ütlemast, et laps on pärinud tema isa nina. Selle "õnge" lähevad vanemad kergemini kui millegi muuga (kui mul on lubatud nii vulgaarselt väljenduda). Kõigepealt üritavad nad selle peale silmakirjalikult naerda ja ütlevad: "Ah, jätke rumalused!" Nüüd peate te elavnema ja peale käima, et see on tõepoolest nii. Te ei peaks selle pärast tundma südametunnistuse piinu, sest mis puutub ninasse, siis nina tõepoolest meenutab isa oma - igal juhul niisama palju kui kõik muu looduses, mis on vaid tühipaljas suits.  

  Mu kallis sõber, ära suhtu neisse vihjetesse põlgusega, sest võib tulla aeg, kui ühel pool on ema ja teisel pool vanaema, selja taga grupp noori imetlevaid daame (ehkki nad ei imetle sind), ja kiilaspäine inimkonna esindaja sinu ees, siis oled sa väga tänulik, kui sulle antakse mõni mõte, mida öelda. Mees, see tähendab vallaline mees, ei ole kunagi hullemas olukorras, kui läbib katsumust, mille nimi on "beebi katsikud". Juba paljalt selle ettepaneku peale jooksevad tal külmavärinad üle selja, ja see haiglane naeratus, millega ta ütleb, et muidugi on ta meelitatud, peaks loomulikult liigutama isegi ema südant, kuigi ma kaldun arvama, et kogu see toiming on vaid abielunaiste väljamõeldis, et ära hoida poissmeestest sõprade külaskäigud. 

  Hoolimata sellest, missugused on vabandused, võib seda pidada õelaks trikiks. Märguanne on antud ja keegi saadetakse hoidjale ütlema, et ta beebi alla tooks. See on märguandeks kõigile naissoost kohalviibijaile, et hakata rääkima "beebist", samas kui sind on jäetud üksi koos sinu kurbade mõtete ja mõtisklustega äkitselt meenuva tähtsa kokkuleppe teostamise üle, ja vähese tõenäosuse üle, et sind jäädakse uskuma. Just siis, kui sa oled valmis sepitsenud naeruväärselt ebausutava loo ühest mehest, avaneb uks ja tuppa astub pikk tõsise olekuga naine, kes kannab süles midagi, mis esimesel pilgul tundub olevat erakordselt kõhetu padi, millel on suled vaid ühes otsas. Sellegipoolest ütlevad tunded sulle, et tegemist on beebiga, ja sa tõused, üritades õnnetult näida huvitatuna. Kui naiseliku entusiasmi esimene ülevoolav hoog, mille põhjustas saabuv objekt, on raugenud, ja korraga rääkivate naiste arv on vähenenud tavapärasele neljale-viiele, lehvivate alusseelikute ring laguneb ja sulle tehakse ruumi, et sa saaksid lähemale astuda. Sa teed seda samamoodi, nagu astuksid Bow Streetil süüpinki, ja siis, tundes end kirjeldamatult haletsusväärsena, sa seisad, vahtides pühalikul ilmel last. Toas valitseb surmvaikus, ja sa tead, et kõik ootavad, et sa midagi ütleksid. Sa üritad mõelda, mida öelda, kuid avastad oma õuduseks, et kogu su mõtlemisvõime on kusagile kadunud. See on meeleheitlik hetk, ja kuri geenius sinu sees, kasutades ära tekkinud olukorda, soovitab sulle mõningaid kõige idiootlikumaid väljendeid, millega inimene on võimeline hakkama saama. Nõrgaarulise naeratusega ringi vaadates tähendad sa naeru kihistades, "et tal pole just eriti palju juukseid peas, kas pole?" Umbes minuti jooksul ei suuda keegi sulle midagi vastata, kuid viimaks ütleb väärikas hoidja ülima tõsidusega: 

  "See on tavaline, et viienädalastel lastel pole pikki juukseid." Sellele järgneb uuesti vaikus, ja sa tunned, et sulle on antud teine võimalus, mille sa ära kasutad, uurides, kas ta oskab juba kõndida või et millega teda toidetakse. 

  Selleks ajaks arvatakse, et sinu mõistusega ei ole kõik korras, ja ainus tunne, mida sa äratad, on kaastunne. Seevastu hoidja on kindlalt otsustanud, et vaatamata sellele, oled sa ebanormaalne või mitte, ei tohi siin olla mingit kõrvalehoidmist ja sa pead oma ülesande lõpule viima. Ta sirutab pambu sinu poole, kõneldes sellisel häälel nagu ülempreestrinna, kes viib läbi mingit religioosset müsteeriumi: 

  "Härra, võtke ta sülle." Sa oled nii täielikult nurka surutud, suutmaks osutada mingit vastupanu, ja nii võtad sa alandlikul ilmel oma koorma kanda. "Hoidke oma kätt rohkem tema all, härra," ütleb ülempreestrinna, ja siis astuvad kõik sammukese tagasi ning jälgivad sind nii pingsalt, nagu kavatseksid sa sellega mingit vigurit tegema hakata. 

  Sa ei tea enam üldse, mida öelda. Täiesti kindel on see, et sa pead midagi tegema, ja ainus asi, mis sulle pähe tuleb, on hüpitada seda õnnetut imikut üles-alla, lisades sinna juurde hüüatuse "Upsti!" või mingi samasugust suurt tähendust omava väljendi. "Mina teie asemel teda niimoodi ei hüpitaks," ütleb hoidja, "see võib talle mitte meeldida." Sa võtad vastu äkilise otsuse teda mitte hüpitada ja loodad puhtsüdamlikult, et sa ei ole läinud juba liiga kaugele. 

  Sel hetkel lõpetab laps, kes seniajani oli oma suhtumist sinusse väljendanud ilmega, milles segunesid õudus ja tülgastus, selle lolluse, hakates röökima nii, nagu kõri võtab, mille peale preestrinna sööstab lähemale ja haarab lapse sinu käest, hüüatades: "Tule siia, tule siia! Mida ta küll sinuga tegi?" "Kui ülimalt harukordne?" imestad sina sõbralikult. "Miks ta küll niimoodi endast välje läheb?" "Oh, te pidite talle küll midagi tegema!" ütleb ema nördinult, "lihtsalt niisama see laps küll niimoodi karjuma ei hakka." Nad arvavad täiesti kindlalt, et sa oled teda nõeltega torkinud. 

  Lõpuks suudetakse põngerjas maha rahustada, ja ta jääks ilma mingi kahtluseta täiesti vait, kui vaid mingi üleannetu pahandusetekitaja sinu sees ei paiskaks välja: "Lapsuke, mis see oli?" ja nutikas laps, kes tunneb su hääle ära, hakkab röökima valjemini kui iial enne. 

  Selle peale tähendab üks paks vana daam: "Kummaline, kuidas lapsele mõni inimene kohe ei meeldi." "Jaa, küllap nad teavad," vastab teine salapärasel ilmel. "See on tõsti imeline," lisab kolmas, ja siis heidavad kõik kõrvalpilgu sinu suunas, veendunud, et sa oled kõige jubedam kaabakas; ning nad tunnevad rõõmu selle ilusa mõtte üle, et sinu tõeline olemus, mida sinu sõbrad ei ole suutnud avastada, sai selgeks tänu väikese lapse rikkumata instinktile.  

  Beebid, vaatamata nende kuritegudele ja vigadele, ei ole päris kasutud, eriti kui nad täidavad tühja südant. Nad ei ole kasutud ka siis, kui nende hüüde peale murrab läbi murepilvedega kaetud nägude välja armastuse päikesekiir, ja nad ei ole ilmaasjata ka siis, kui nende väikesed sõrmekesed toovad meie nägudele naerukortsukesed. 

  Oh neid väikesi kummalisi inimesi! Selle maailma suurel näitelaval on nad komödiandid iseenese teadmata. Nemad lisavad alati liiga tõsisele eludraamale huumorit. Igaüks neist on väikeses, kuid seda otsusekindlamas opositsioonis kõigega. Nad teevad alati valesid asju valel ajal, vales kohas ja valel moel. Lapsehoidja, kes saatis Jenny vaatama, mida Tommy ja Totty teevad ja "ütlema, et nad ei tohi seda teha", tunneb lapselikku loomust. Anna ühele keskmisele beebile hea võimalus, ja kui ta midagi ei tee, siis peaksid sa kohe arsti kutsuma. 

  Neil on anne teha kõige naeruväärsemaid asju, ja nad teevad seda väärika, stoilise ja vastupandamatu ilmega. See äriline olek, millega need kaks ühendavad oma käed, et suunduda oma kaelamurdvalt vänderdaval kõnnakul otse itta, samas kui ärritatud suur õde möirgab nende peale, et nad talle läänesuunas järgneksid, on väga naljakas, välja arvatud võib-olla vanema õe jaoks. Nad jalutavad ümber sõduri, uurivad suurima uudishimuga ta jalgu, ja müksivad teda, et näha, kas ta on ehtne. Nad jäävad kindlalt oma arvamuse juurde, vaatamata kõigile vastuväidetele ja ohvri ebamugavusele, et see häbelik noor mees vaguni teises otsas on "issi". Rahvarikas tänavanurk on nende arvates koht, kus läbilõikava lapsehäälega arutada perekonna asju. Tänava ületamise ajal haarab neid äkitselt kihk tantsu lüüa, ja rahvast täis poe uksetrepi valivad nad alati selleks kohaks, kus maha istuda ning oma kingad jalast võtta. 

  Kodus seevastu leiavad nad üles kõige pikema majas oleva jalutuskepi või vihmavarju, soovitavalt lahtise, ja lähevad selle abil trepist üles. Nad avastavad, et armastavad Mary Anne'i just sel hetkel, kui ustav majateenija poleerib gafiidiga pliiti, ja miski muu ei too nende tunnetele kergendust, kui teda ikka ja jälle kallistada. Mis puutub söömisesse, siis on nende lemmikroad süsi ja kassitoit. Nad väntsutavad kassi nii- ja naapidi, ning oma kiindumust koera vastu väljendavad nad teda sabast tirides. 

  Nad toovad palju muret, ajavad kõik kohad segamini ja nende pidamine maksab palju raha; kuid ikkagi ei ole ilma nendeta su kodul õiget ilmet. Ilma nende lärmaka suu ja pahandusttekitavate käteta ei ole kodu. Kas ei tunduks siis toad vaiksed ilma nende paterdavate sammudeta, ja kas sa saaksid siis eemale tõmbuda, kui sädistavad hääled sind ei hüüaks? 

  See oleks nii, ja ikkagi olen ma mõnikord mõelnud, et see tilluke käsi on kui kiil, mis lahutab. See on talumatu ülesanne, võidelda kõige ehedama inimliku kiindumusega, mis annab täiusliku punkti naise elule - emaarmastus. See on püha armastus, millest meie, jämedakoelised mehed, vaevalt aru saame, ja seda ei tohiks pidada puuduseks, mille ees kummarduda, kuid ma ütlen, et see ei peaks kohe kindlasti mitte neelama alla teisi tundeid. Beebi ei pea endale haarama kogu su südant, nagu rikas mees, kes ehitas müüri ümber kõrbeallika. Kas läheduses ei ole mitte teist janust rändurit ootamas? 

  Oma suures ihaluses olla hea ema, ära unusta olemast hea naine. Ära pühenda kõiki oma mõtteid ja hoolitsust ainult ühele. Ära vasta põlglikult, millal iganes ka vaene Edwin sind välja kutsuks: "Mida, ja ma peaksin beebi üksi jätma!" Ära veeda kõiki õhtupoolikuid ülakorrusel, ja ära piira oma vestlusteemade ringi vaid läkaköha ja leetritega. Mu kallis väike naine, laps ei hakka surema iga kord, kui ta aevastab; ja maja ei pea maha põlema; ja ka hoidja ei lase iga kord koos sõduripoisiga jalga, kui sa välisuksest välja astud; nagu ka kass kindlasti ei tule ega istu su kalli lapse rinnale pärast seda, kui oled ta voodi äärest lahkunud. Sa muretsed ise liiga palju selle üksiku tibukese pärast, ja teed ka kõik teised murelikuks. Ürita mõelda oma teistele kohustustele, ja su ilus näoke ei ole alati murekortsudest kipras, ning nii salongis kui ka lastetoas oleks palju rohkem rõõmu. Mõtle pisut ka oma suurele lapsele. Tantsi temaga pisut, kutsu teda ilusate nimedega, naera aeg-ajalt tema üle. Ainult esimene laps võtab kogu naise aja. Viis või kuus last ei nõua pooltki nii palju tähelepanu. Kuid see kõik on enne seda, kui pahandus on tehtud. Maja, kus tema jaoks ei tundu ruumi jätkuvat ja naine on liiga hõivatud, et temale mõelda, on kaotanud tema üle kontrolli, nii et see sinu mõistmatu abikaasa on õppinud leidma lohutust ja seltskonda kusagilt mujalt. 

  Aga siiski, siiski! Ma võin endale võita lapsevihkaja kuulsuse, kui jätkan oma mõtisklusi selles suunas. Ja taevas ise teab, et ma ei ole selline. Kes saakski olla, vaadates neid väikesi süütuid näokesi, mis on kogunenud argliku abitusega ümber nende suurte väravate, mis juhatavad teed maailma? 

  Maailm, see väike ümmargune maailm! Millise ääretu arusaamatu paigana võib ta tunduda läbi lapse silmade! Millise piiramatu kontinendina tundub siis tagaaed! Milliseid imepäraseid uurimisretki nad võtavad ette alla keldrisse. Millise aukartusega jõllitavad nad pikka tänavat, imestades nii nagu meie, suured lapsed, kui vaatame tähti taevas - kus see kõik lõpeb! 

  Ja mööda seda kõige pikemat tänavat - mööda elu pikka, hämarat tänavat, mis sirutab end nende ees välja - millise tõsise, vanamoodsa pilgu nad sellele heidavad! Kui haletsusväärne ja ehmunud tundub see pilk mõnikord olevat! Ma nägin ühel õhtul ühes Soho' agulis uksetrepil istumas üht väikest lapsukest, ja ma ei unusta iialgi seda ilmet, mis mulle gaasilambi valguses tema kipras näol paistis - ilme täis meeleheidet, nagu oleks tema enda räpane elu piirdunud selleräpase väljavaatega sellele hoovile, nagu kummitus, mis täitis tema südame õudusega. 

  Vaesed väikesed jalakesed, mis alustavad seda kivist teekonda! Meie, vanad rändurid, oleme sellel teel kaugele jõudnud, ja võime vaid peatuda, et sulle lehvitada. Sa astud välja tumedast udust, ja meie näeme tagasi vaadates sind, kes sa tundud kaugusest vaadatuna nii tilluke, seismas künkaveerul, käed meie poole sirutatud. Andku jumal sulle edu! Me peatume ja võtame sinu tillukesed käekesed oma pihku, kuid meie kõrvades kostab suure mere sosin ja me ei saa viivitada, me peame kiirustama edasi, sest varjutaolised laevad ootavad, et laiali laotada oma mustad purjed. 

Jerome Klapka Jerome - "Laisa mehe laisad mõtted" ("The Idle Thoughts of an Idle Fellow"), esmatrükk 1886, Inglismaa

Allikas