Mu ema käis ühes Lähis-Ida kuurortlinnas ning sealse hotelli unustatud/maha jäetud/annetatud raamatute riiulil oli üksainus eestikeelne raamat. See raamat leidis tee nii tema kui mu enda südamesse, ehk jõuab kellegi teisegi omasse.
"Mine, kuhu süda sind kutsub" - Susanna Tamaro
Kas sa mäletad, kuidas sa mind pilkasid, kui nägid mind liikumatult seismas ja puutüve silitamas? "Mis sa teed?" küsisid sa. "See pole ju hobuse selg." Kui ma siis sulle selgitasin, et puud puudutada on sama hea kui puudutada mõnda teist elusolendit, vahest isegi parem, kehitasid sa õlgu ja eemaldusid ärritatult. Miks parem? Sest kui ma kratsin näiteks Bucki pead, tunnen küll midagi sooja, võbelevat, kuid selles miskis on alati kõige all kerge erutus. Kas on söögiaeg liiga kaugel või liiga lähedal, igatsus sinu järele või lihtsalt mälestus halvast unest. Kas mõistad? Nii koeras kui ka inimeses on liiga palju muremõtteid, liiga palju nõudmisi. Rahu ja õnne leidmine ei sõltu kunagi ainult temast üksi.
Puuga on teistmoodi. Sünnist surmani seisab ta alati liikumatult samal kohal. Juurtega on ta lähemal kui keegi muu maa südamele, ladvaga on ta kõige lähemal taevale. Mahlad liiguvad tema sees ülevalt alla, alt üles. Ta paisub ja tõmbub kokku vastavalt päevavalgusele. Ta ootab vihma, ootab päikest, ootab üht aastaaega, siis teist, ootab surma. Miski sellest, mis võimaldab tal elada, ei sõltu tema tahtest. Ta on olemas ja sellest aitab. Kas mõistad nüüd, miks teda on ilus silitada?
***
Kes teab, miks on just elementaarseid tõdesid kõige raskem mõista? Oleksin ma siis taibanud, et armastuse esimene omadus on tugevus, oleksid sündmused tõenäoliselt arenenud teisiti. Aga selleks, et olla tugev, peab kõigepealt iseennast armastama; selleks, et iseennast armastada, peab ennast sügavuti tundma, teadma endast kõike, kõige varjatumaidki asju, neid, mida on kõige raskem omaks võtta. Kuidas niisugust protsessi läbi teha, kui elu oma meluga meid edasi kannab? Seda saab algusest peale teha ainult see, kellel on erakordsed võimed. Lihtsurelikele nagu mina ja nagu sinu ema jääb üksnes puuoksakese või plastikpudeli saatus. Keegi - või tuul - heidab sind äkitselt jõe voogudesse; tänu materjalile, millest oled tehtud, ei lähe sa põhja, vaid jääd hulpima. Juba seegi paistab sulle võiduna ja õige pea hakkad sa minema, libised kärmelt vooluga kaasa. Aeg-ajalt sunnib mõni juurepundar või kivi su peatuma, sa püsid paigal, vesi loksutab sind natuke, siis vesi tõuseb ja sa saad jälle vabaks, hulbid jälle edasi. Kui vool on rahulik, püsid sa pinnal, kui tuleb kärestik, vajud vee alla; sa ei tea, kuhu sa lähed, ja sa pole seda endalt ka kunagi küsinud. Kõige vaiksemates kohtades näed sa maastikku, kaldaid, põõsaid. Sa ei näe detaile, näed pigem vorme, värvi, muu nägemiseks liigud liiga kiiresti. Mida aeg ja kilomeeter edasi, seda madalamaks jäävad kaldad, jõgi laieneb, tal on veel perved, kuid mitte enam kauaks. Siis küsid sa endalt: "Kuhu ma lähen?", ja samal silmapilgul avaneb su ees meri.
***
Ilaria sarnaneb talupojaga, arutlesin endamisi, keda pärast põllulapi külvamist ja esimeste võrsete nägemist haarab hirm, et neile võiks midagi halba juhtuda. Et neid siis halbade ilmade eest kaitsta, ostab ta toreda vihmakindla plastikkile ja katab taimed sellega kinni. Röövikute ja tõukude eemalhoidmiseks piserdab ta neid ohtralt putukatõrjevahenditega. Ta rabab ööd ja päevad, vahet pidamata, mõtleb oma põllulapile ja sellele, kuidas seda kaitsta. Siis ühel hommikul kilet üles tõstes tabab teda halb üllatus: kõik taimed on määndunud ja surnud. Oleks ta neil vabalt kasvada lasknud, oleks mõni muidugi ära surnud, kuid teised oleksid ellu jäänud. Nende kõrvale, mis ta oli istutanud, oleksid kasvanud teised, tuulest ja putukatest toodud taimed, mõni neist olnuks umbrohi ja ta oleks selle välja kitkunud, teistest oleksid aga saanud võib-olla lilled ja nende värvid oleksid elavdanud ühetoonilist põllulappi. Kas mõistad? Nii see käib, elus on vaja suuremeelsust: kui arendad oma pisikest iseloomu ja ümberringi muud ei näe, siis tähendab see, et sa küll veel hingad, kuid oled juba surnud.
***
Need olid seksuaalse vabanemise aastad, erootilist tegevust peeti keha normaalseks funktsiooniks: tuli järele anda iga kord, kui tahtmine tekkis, üks päev ühega, teine päev teisega. Ma nägin su ema kõrval kümneid noormehi, ma ei mäleta, et ükski neist oleks püsinud kauem kui kuu. Selline heitlik armuelu traumeeris juba niigi nõrka Ilariat rohkem kui teisi. Ma küll ei keelanud talle midagi, ei kritiseerinud poole sõnagagi, kuid olin sellise äkilise kombevabaduse pärast üsna häiritud. Mind ei rabanud mitte niivõrd see läbisegi võtmine, kuivõrd tunnete vaesumine. Kaovad keelud ja armastatud isiku ainulisus, kaob ka kirg. Ilaria ja tema sõbrannad näisid mulle nagu nohused külalised pidusöömal, sõid viisakusest kõike, mida pakuti, kuid ei tundnud millegi maitset: porgandid, praed ja pirukad maitsesid kõik ühtemoodi.
***
Kuigi see võib paista sulle imelik, püsis minus sügav lojaalsustunne ja see lojaalsustunne ütles, et mitte iial, mitte iial ei saa ma meest lollitada. Ma arvasin, et ühel päeval leian noormehe, kellega võib vestelda väsimatult hilisööni; aina vesteldes oleksime märganud, et näeme asju ühtemoodi, tunneme samu tundeid. Siis oleks sündinud armastus, see armastus oleks põhinenud sõprusel ja lugupidamisel, mitte teise hanekstõmbamise oskusel.
***
Kas tead, mis vea me alati teeme? Selle, et usume, et elu on muutumatu, et kord juba ühtedel rööbastel olles tuleb neid mööda kulgeda lõpuni. Saatusel on paraku palju rohkem fantaasiat kui meil. Just siis kui arvad, et oled jõudnud ummikusse, kui jõuad meeleheite tippu, muutub kõik äkki tuuleiili kiirusel, pöördub pahupidi, ja ühtäkki leiad, et eladki uut elu.
***
Sellest peale, kui sa ära läksid, ei loe ma enam lehti, sind pole siin neid ostmas ja keegi teine mulle neid ei too. Algul tundsin neist veidi puudust ja olin häiritud, kuid tasapisi muutus häiritus hoopis kergenduseks. Mulle tuli meelde Isaac Singeri isa. Ta ütles, et inimese kõigist harjumustest kõige halvem on igapäevane lehelugemine. Hommikul, ajal, kui hing on avatud, kallab leht inimesele kaela kogu halva, mis maailm eelmisel päeval on tootnud. Omal ajal aitas enda kaitsmiseks sellest, kui lehti ei lugenud, nüüd ei ole see enam võimalik: on raadio, televiisor, piisab need vaid sekundiks lahti teha, kui kurjus jõuab kohale, tungib meie sisse.
***
Sellel ööl märkasin äkitselt midagi, nimelt seda, et meie keha ja hinge vahel on palju pisikesi aknaid; kui need on lahti, käivad nende kaudu tunded, kui need on kinni, immitsevad tunded vaevu läbi, ainult armastus saab nad kõik korraga pärani lüüa nagu tuulehoog.
Minu viimasel Porretta-nädalal olime pidevalt koos, tegime pikki jalutuskäike, rääkisime, kuni kurk jäi kähedaks. Kuivõrd erinesid Ernesto jutud Augusto juttudest! Temas oli tohutult kirge ja entusiasmi, kõige keerulisemaidki teemasid oskas ta käsitleda absoluutse lihtsusega. Ta kõneles tihti Jumalast, võimalusest, et kombatavast reaalsusest üle ulatub veel midagi. Ta oli osalenud vastupanuliikumises, ta oli näinud surma mitu korda näost näkku. Neil hetkedel oli tal sündinud mõte, et eksisteerib midagi kõrgemat - mitte hirmust, vaid sellepärast, et teadvus avardub laiemasse ruumi. "Ma ei suuda rituaale järgida," ütles ta mulle, "ma ei lähe kunagi kuhugi kultuspaika, ma ei suuda uskuda dogmadesse, teiste - minusuguste - inimeste välja mõeldud lugudesse." Me võtsime teineteisel sõnad suust, me mõtlesime samadest asjadest, just nagu oleksime teineteist tundnud juba aastaid, mitte kaks nädalat.
***
Noored ei ole iseenesest egoistid, nii nagu vanad ei ole iseenesest targad. Mõistmine ja ükskõiksus ei ole seotud eaga, vaid teega, mille igaüks läbi käib. Kusagilt, ei mäleta enam, kust, lugesin hiljuti sellist indiaanlaste kõnekäändu: "Enne kui kellegi üle kohut mõistad, kõnni kolm kuud tema mokassiinides." See meeldis mulle sedavõrd, et kirjutasin telefoni kõrvale märkmikku üles. Väljastpoolt vaadates paistavad paljud elud vigased, arutud, hullud. Väljaspool olles on lihtne teisi inimesi ja nende suhteid valesti mõista. Ainult seestpoolt, ainult kolm kuud nende mokassiinides kõndides võime mõista motiive, tundeid, seda, mis paneb inimese käituma nii ja mitte teisiti. Mõistmine sünnib alandlikkusest, mitte teadmise uhkusest.
***
Imelihtne on leida põgenemisvõimalus, kui ei taha enda sisse vaadata. Alati leidub mõni väline süü, ja ainult väga vapper suudab tunnistada, et süü - või õigemini vastutus - on puht enda oma. Ometi, nagu sulle juba ütlesin, on see edasiminekuks ainus viis. Kui elu on teekond, siis kulgeb see teekond aina ülespoole.
***
Surnud ei rõhu mitte oma puudumisega, vaid sellega, mis jäi nende ja meie vahel ütlemata.
***
Vastupidiselt teistele preestritele, keda olin kohanud, ei tunnistanud tema ei hukkamõistu- ega lohutussõnu, igasugune odavamate sõnumite imalus oli talle võõras. Temas oli karmust, mis esimesel pilgul tundus tõrjuvana. Ta ütles: "Ainult valu kasvatab, kuid talle tuleb silma vaadata. Need, kes kõrvale vingerdavad või ennast haletsevad, jäävad kaotajaks."
***
Hoia ennast! Iga kord, kui sul kasvades tuleb soov vahetada eksisammud õigete vastu, tuleta meelde, et esimene revolutsioon tuleb tekitada iseenda sisemuses, see esimene ja kõige tähtsam. Võidelda mingi idee või ettekujutuse pärast, kui pole ettekujutust iseendastki, on üldse kõige ohtlikum.
Iga kord, kui sa tunned, et oled eksinud ja ebakindel, mõtle puudele, tuleta meelde, mismoodi nad kasvavad. Tuleta meelde, et rohkete lehtede ja väheste juurtega puu võib maha tirida väiksemgi tuulehoog, kuid paljude juurte ja väheste lehtedega puus voolab mahl vaevaliselt. Juured ja lehed peavad kasvama proportsioonis, sa pead olema asja sees ja nendest üle, ainult nii saad sa pakkuda varju ja kaitset, ainult nii saad sa õigel aastaajal kanda õisi ja vilju.
Ja siis, kui sinu ees hargneb mitu teed ja sa ei tea, millist mööda minna, ära vali huupi, vaid istu ja oota. Hinga nii sügavalt ja usaldavalt, nagu sa hingasid ilmale tulles, ära lase end eksitada, oota ja oota veel. Ära liiguta, ole vaikselt ja kuulata oma südant. Kui ta siis sulle räägib, tõuse püsti ja mine, kuhu tema sind kutsub.
"Mine, kuhu süda sind kutsub" - Susanna Tamaro
Kas sa mäletad, kuidas sa mind pilkasid, kui nägid mind liikumatult seismas ja puutüve silitamas? "Mis sa teed?" küsisid sa. "See pole ju hobuse selg." Kui ma siis sulle selgitasin, et puud puudutada on sama hea kui puudutada mõnda teist elusolendit, vahest isegi parem, kehitasid sa õlgu ja eemaldusid ärritatult. Miks parem? Sest kui ma kratsin näiteks Bucki pead, tunnen küll midagi sooja, võbelevat, kuid selles miskis on alati kõige all kerge erutus. Kas on söögiaeg liiga kaugel või liiga lähedal, igatsus sinu järele või lihtsalt mälestus halvast unest. Kas mõistad? Nii koeras kui ka inimeses on liiga palju muremõtteid, liiga palju nõudmisi. Rahu ja õnne leidmine ei sõltu kunagi ainult temast üksi.
Puuga on teistmoodi. Sünnist surmani seisab ta alati liikumatult samal kohal. Juurtega on ta lähemal kui keegi muu maa südamele, ladvaga on ta kõige lähemal taevale. Mahlad liiguvad tema sees ülevalt alla, alt üles. Ta paisub ja tõmbub kokku vastavalt päevavalgusele. Ta ootab vihma, ootab päikest, ootab üht aastaaega, siis teist, ootab surma. Miski sellest, mis võimaldab tal elada, ei sõltu tema tahtest. Ta on olemas ja sellest aitab. Kas mõistad nüüd, miks teda on ilus silitada?
***
Kes teab, miks on just elementaarseid tõdesid kõige raskem mõista? Oleksin ma siis taibanud, et armastuse esimene omadus on tugevus, oleksid sündmused tõenäoliselt arenenud teisiti. Aga selleks, et olla tugev, peab kõigepealt iseennast armastama; selleks, et iseennast armastada, peab ennast sügavuti tundma, teadma endast kõike, kõige varjatumaidki asju, neid, mida on kõige raskem omaks võtta. Kuidas niisugust protsessi läbi teha, kui elu oma meluga meid edasi kannab? Seda saab algusest peale teha ainult see, kellel on erakordsed võimed. Lihtsurelikele nagu mina ja nagu sinu ema jääb üksnes puuoksakese või plastikpudeli saatus. Keegi - või tuul - heidab sind äkitselt jõe voogudesse; tänu materjalile, millest oled tehtud, ei lähe sa põhja, vaid jääd hulpima. Juba seegi paistab sulle võiduna ja õige pea hakkad sa minema, libised kärmelt vooluga kaasa. Aeg-ajalt sunnib mõni juurepundar või kivi su peatuma, sa püsid paigal, vesi loksutab sind natuke, siis vesi tõuseb ja sa saad jälle vabaks, hulbid jälle edasi. Kui vool on rahulik, püsid sa pinnal, kui tuleb kärestik, vajud vee alla; sa ei tea, kuhu sa lähed, ja sa pole seda endalt ka kunagi küsinud. Kõige vaiksemates kohtades näed sa maastikku, kaldaid, põõsaid. Sa ei näe detaile, näed pigem vorme, värvi, muu nägemiseks liigud liiga kiiresti. Mida aeg ja kilomeeter edasi, seda madalamaks jäävad kaldad, jõgi laieneb, tal on veel perved, kuid mitte enam kauaks. Siis küsid sa endalt: "Kuhu ma lähen?", ja samal silmapilgul avaneb su ees meri.
***
Ilaria sarnaneb talupojaga, arutlesin endamisi, keda pärast põllulapi külvamist ja esimeste võrsete nägemist haarab hirm, et neile võiks midagi halba juhtuda. Et neid siis halbade ilmade eest kaitsta, ostab ta toreda vihmakindla plastikkile ja katab taimed sellega kinni. Röövikute ja tõukude eemalhoidmiseks piserdab ta neid ohtralt putukatõrjevahenditega. Ta rabab ööd ja päevad, vahet pidamata, mõtleb oma põllulapile ja sellele, kuidas seda kaitsta. Siis ühel hommikul kilet üles tõstes tabab teda halb üllatus: kõik taimed on määndunud ja surnud. Oleks ta neil vabalt kasvada lasknud, oleks mõni muidugi ära surnud, kuid teised oleksid ellu jäänud. Nende kõrvale, mis ta oli istutanud, oleksid kasvanud teised, tuulest ja putukatest toodud taimed, mõni neist olnuks umbrohi ja ta oleks selle välja kitkunud, teistest oleksid aga saanud võib-olla lilled ja nende värvid oleksid elavdanud ühetoonilist põllulappi. Kas mõistad? Nii see käib, elus on vaja suuremeelsust: kui arendad oma pisikest iseloomu ja ümberringi muud ei näe, siis tähendab see, et sa küll veel hingad, kuid oled juba surnud.
***
Need olid seksuaalse vabanemise aastad, erootilist tegevust peeti keha normaalseks funktsiooniks: tuli järele anda iga kord, kui tahtmine tekkis, üks päev ühega, teine päev teisega. Ma nägin su ema kõrval kümneid noormehi, ma ei mäleta, et ükski neist oleks püsinud kauem kui kuu. Selline heitlik armuelu traumeeris juba niigi nõrka Ilariat rohkem kui teisi. Ma küll ei keelanud talle midagi, ei kritiseerinud poole sõnagagi, kuid olin sellise äkilise kombevabaduse pärast üsna häiritud. Mind ei rabanud mitte niivõrd see läbisegi võtmine, kuivõrd tunnete vaesumine. Kaovad keelud ja armastatud isiku ainulisus, kaob ka kirg. Ilaria ja tema sõbrannad näisid mulle nagu nohused külalised pidusöömal, sõid viisakusest kõike, mida pakuti, kuid ei tundnud millegi maitset: porgandid, praed ja pirukad maitsesid kõik ühtemoodi.
***
Kuigi see võib paista sulle imelik, püsis minus sügav lojaalsustunne ja see lojaalsustunne ütles, et mitte iial, mitte iial ei saa ma meest lollitada. Ma arvasin, et ühel päeval leian noormehe, kellega võib vestelda väsimatult hilisööni; aina vesteldes oleksime märganud, et näeme asju ühtemoodi, tunneme samu tundeid. Siis oleks sündinud armastus, see armastus oleks põhinenud sõprusel ja lugupidamisel, mitte teise hanekstõmbamise oskusel.
***
Kas tead, mis vea me alati teeme? Selle, et usume, et elu on muutumatu, et kord juba ühtedel rööbastel olles tuleb neid mööda kulgeda lõpuni. Saatusel on paraku palju rohkem fantaasiat kui meil. Just siis kui arvad, et oled jõudnud ummikusse, kui jõuad meeleheite tippu, muutub kõik äkki tuuleiili kiirusel, pöördub pahupidi, ja ühtäkki leiad, et eladki uut elu.
***
Sellest peale, kui sa ära läksid, ei loe ma enam lehti, sind pole siin neid ostmas ja keegi teine mulle neid ei too. Algul tundsin neist veidi puudust ja olin häiritud, kuid tasapisi muutus häiritus hoopis kergenduseks. Mulle tuli meelde Isaac Singeri isa. Ta ütles, et inimese kõigist harjumustest kõige halvem on igapäevane lehelugemine. Hommikul, ajal, kui hing on avatud, kallab leht inimesele kaela kogu halva, mis maailm eelmisel päeval on tootnud. Omal ajal aitas enda kaitsmiseks sellest, kui lehti ei lugenud, nüüd ei ole see enam võimalik: on raadio, televiisor, piisab need vaid sekundiks lahti teha, kui kurjus jõuab kohale, tungib meie sisse.
***
Sellel ööl märkasin äkitselt midagi, nimelt seda, et meie keha ja hinge vahel on palju pisikesi aknaid; kui need on lahti, käivad nende kaudu tunded, kui need on kinni, immitsevad tunded vaevu läbi, ainult armastus saab nad kõik korraga pärani lüüa nagu tuulehoog.
Minu viimasel Porretta-nädalal olime pidevalt koos, tegime pikki jalutuskäike, rääkisime, kuni kurk jäi kähedaks. Kuivõrd erinesid Ernesto jutud Augusto juttudest! Temas oli tohutult kirge ja entusiasmi, kõige keerulisemaidki teemasid oskas ta käsitleda absoluutse lihtsusega. Ta kõneles tihti Jumalast, võimalusest, et kombatavast reaalsusest üle ulatub veel midagi. Ta oli osalenud vastupanuliikumises, ta oli näinud surma mitu korda näost näkku. Neil hetkedel oli tal sündinud mõte, et eksisteerib midagi kõrgemat - mitte hirmust, vaid sellepärast, et teadvus avardub laiemasse ruumi. "Ma ei suuda rituaale järgida," ütles ta mulle, "ma ei lähe kunagi kuhugi kultuspaika, ma ei suuda uskuda dogmadesse, teiste - minusuguste - inimeste välja mõeldud lugudesse." Me võtsime teineteisel sõnad suust, me mõtlesime samadest asjadest, just nagu oleksime teineteist tundnud juba aastaid, mitte kaks nädalat.
***
Noored ei ole iseenesest egoistid, nii nagu vanad ei ole iseenesest targad. Mõistmine ja ükskõiksus ei ole seotud eaga, vaid teega, mille igaüks läbi käib. Kusagilt, ei mäleta enam, kust, lugesin hiljuti sellist indiaanlaste kõnekäändu: "Enne kui kellegi üle kohut mõistad, kõnni kolm kuud tema mokassiinides." See meeldis mulle sedavõrd, et kirjutasin telefoni kõrvale märkmikku üles. Väljastpoolt vaadates paistavad paljud elud vigased, arutud, hullud. Väljaspool olles on lihtne teisi inimesi ja nende suhteid valesti mõista. Ainult seestpoolt, ainult kolm kuud nende mokassiinides kõndides võime mõista motiive, tundeid, seda, mis paneb inimese käituma nii ja mitte teisiti. Mõistmine sünnib alandlikkusest, mitte teadmise uhkusest.
***
Imelihtne on leida põgenemisvõimalus, kui ei taha enda sisse vaadata. Alati leidub mõni väline süü, ja ainult väga vapper suudab tunnistada, et süü - või õigemini vastutus - on puht enda oma. Ometi, nagu sulle juba ütlesin, on see edasiminekuks ainus viis. Kui elu on teekond, siis kulgeb see teekond aina ülespoole.
***
Surnud ei rõhu mitte oma puudumisega, vaid sellega, mis jäi nende ja meie vahel ütlemata.
***
Vastupidiselt teistele preestritele, keda olin kohanud, ei tunnistanud tema ei hukkamõistu- ega lohutussõnu, igasugune odavamate sõnumite imalus oli talle võõras. Temas oli karmust, mis esimesel pilgul tundus tõrjuvana. Ta ütles: "Ainult valu kasvatab, kuid talle tuleb silma vaadata. Need, kes kõrvale vingerdavad või ennast haletsevad, jäävad kaotajaks."
***
Hoia ennast! Iga kord, kui sul kasvades tuleb soov vahetada eksisammud õigete vastu, tuleta meelde, et esimene revolutsioon tuleb tekitada iseenda sisemuses, see esimene ja kõige tähtsam. Võidelda mingi idee või ettekujutuse pärast, kui pole ettekujutust iseendastki, on üldse kõige ohtlikum.
Iga kord, kui sa tunned, et oled eksinud ja ebakindel, mõtle puudele, tuleta meelde, mismoodi nad kasvavad. Tuleta meelde, et rohkete lehtede ja väheste juurtega puu võib maha tirida väiksemgi tuulehoog, kuid paljude juurte ja väheste lehtedega puus voolab mahl vaevaliselt. Juured ja lehed peavad kasvama proportsioonis, sa pead olema asja sees ja nendest üle, ainult nii saad sa pakkuda varju ja kaitset, ainult nii saad sa õigel aastaajal kanda õisi ja vilju.
Ja siis, kui sinu ees hargneb mitu teed ja sa ei tea, millist mööda minna, ära vali huupi, vaid istu ja oota. Hinga nii sügavalt ja usaldavalt, nagu sa hingasid ilmale tulles, ära lase end eksitada, oota ja oota veel. Ära liiguta, ole vaikselt ja kuulata oma südant. Kui ta siis sulle räägib, tõuse püsti ja mine, kuhu tema sind kutsub.
Comments
Post a Comment