A Hedonist's Guide to Life on raamat, mis räägib täpselt sellest, millele pealkiri väga otseselt vihjab - kuidas elada hedonistlikult. Kellele see midagi ei ütle - hedonism tähendab elamist mõnudele ja naudingule (mis võib tähendada iga inimese jaoks midagi täiesti erinevat).
Raamatus leidub nii mõndagi huvitavat. Alapeatükid on näiteks: Toit & jook, pidutsemine & muusika, narkootikumid, seks, puhta(ma)d mõnuained jne. Peatükid koosnevad artiklitest, mis on kirjutatud erinevate ajakirjanike, antropoloogide, DJ'de, bestsellerite autorite jne poolt. Igaüks julgeb end vähemal või rohkemal määral nimetada hedonistiks.
Ahjaa, raamat on inglise keeles, autoriks daam nimega Fleur Britten (teine tema üllitistest, mida päris huviga lugesin, on "On the Couch" ehk kuidas ta esimest korda tegeleb couchsurfing'uga Venemaal, Hiinas, Mongoolias, Kasashstanis jne. Couchsurfing = enne internetis kokku lepitud tasuta öömaja suvalise inimese juures)...
Järgnevalt minu hädine tõlge artiklist kuuluvusega peatüki, "Narkootikumid", alla.
James on kirjanik ning publitsist. Nüüd, kui ta on vanem ja targem, on ta narkootikumid vahetanud kirjanduse vastu, olles autoriks põnevatele ning humoorikatele romaanidele, mille tegevus toimub Teise Maailmasõja päevil, k.a. Coward on the Beach (Argpüks Rannal). Kõik tänu MDMA-le, ilma milleta oleks ta võinud lõpetada advokaadina.
Iseenesestmõistetavalt ei tarvita ma enam narkootikume. Nad on pahad, nad on seadusega keelatud ning nad soodustavad kuritegevust ja moraalide allakäiku. Kuid oletame, et mu pesamuna küsib mult süütult, "Issi, ma tahaks keelatud ainetega eksperimenteerida. Kas sa oskaksid mõnd kindlat soovitada?" Ma veaksin end lapsevanemana alt, kui ei annaks talle otsekohest vastust. "Kullake," ma ütleks. "Kui sa proovid vaid üht narkootikumi, las see olla Ecstasy."
Mul on nüüd veidi imelik tunne, et nii ütlen, sest ma tean, et leidub küllaldaselt heroiinisõltlasi, kes on täiesti veendunud, et miski ei ületa heroiini. Samuti mõistan, et crack annab parema, palju kiiresti toimivama laksu; et seened on looduslikumad; et LSD-tüüpi ained on põnevamad; ning et üleüldiselt, lollikindlaks reaalsust maha suruvaks ning elu täiustavamaks aineks ei sobi miski muu paremini kui vana hea kvaliteetne kanep.
Minu jaoks katab E aga kõik vajaliku. Kõik narkootikumid on mingil määral kui vahetuskaup. Vastutasuks heroiini poolt pakutavale õndsale tuimusele, pead kannatama, muuhulgas - oksendamist, veetma tunde kui ilastav juurvili ning riskima koheselt eluaegse sõltuvusega. Kui teed kokaiini, pead aktsepteerima, et mitte ainult ei muutu sa täielikuks tropiks, aga et umbes kahekümne minuti möödudes pead tegema uue triibu, siis veel ühe, veel ühe, igaüks väheneva mõjuga.
See pole veel kõik. Crack? Liiga sõltuvust tekitav ning kohutava pohmakaga. Hape? Liiga hirmuäratav ja paljunõudev. Oopium? Liiga tujust sõltuv. Valus tõde on - tulevased Alexander Shulgin'id, palun pange tähele ja võtke midagi ette nii kiiresti kui võimalik - täiuslikku narkootikumi ilma ühegi miinuseta pole veel leiutatud. Seega, parim, mis me praegu teha saame, on püüelda vähim halvani.
Ning arvestades vähim halbu võimalusi, oh, milline imeline väike sõber Ecstasy on. Alustuseks analüüsime selle plusse: paneb su näole suure, näriva naeratuse; paneb sind tahtma kõigiga magada ning veel parem, paneb kõik, kes samuti seda võtnud on, tahtma sinuga magada; aitab sul tantsida, tantsida, tantsida - ületades ammu magama mineku aja; paneb sind mõistma korduvaid biite moel, mida sa kunagi varem näinud pole; paneb sind mõistma, kui uskumatult erilised ja armsad - ei, ma mõtlen, tõesti, NII armsad - su sõbrad on; aitab sul vormida elu pikkuseid sõprusi täielikult tundmatute inimestega; annab sulle võimaluse kogeda väga mõnusat, ülitundlikku seksi; parandab su aistinguid nii, et ilusad asjad (lilled; mingi ülimalt särav, 3D-efektijulla, millele keegi tantsupõrandal sõrmega osutab, kuigi sa oled liiga sassis, et täpselt aru saada, mis see on) ja kenad tekstuurid (velvet; imeilusa tüdruku kael tagantvaates) muutuvad peaaegu kannatamatult kauniks; paneb sind mõistma midagi, mis peaks olema iseenesestmõistetav, aga nii tihti ei ole - et on parem olla õnnelik kui õnnetu.
Analüüsime nüüd ebameeldivaid külgi: võib teha orgasmi saamise üpris raskeks; muudab sind tobuks inimeste arvates, kes ise parasjagu selle mõju all pole; võib viia kergete lõuavaludeni; tunned end hiljem kui elav surnu; võib, kui reageerid ebasoodsalt või jood liiga suurtes kogustes vett, viia kiire ja inetu surmani.
Pange tähele, kuidas erineb nende kahe listi pikkus. See kõneleb enda eest ise.
No olgu, te võite mind süüdistada teie lollitamises, ning mingis mõttes ma seda ka tegin. Ma oleks võinud negatiivsete poolte nimekirja pikemaks teha, lisades asju nagu, "Teeb sind haledalt meeleheitlikuks mõned päevad hiljem nii, et sa üritad seda hetke taas kogeda ning teed pikki telefonikõnesid inimestele, kes sinuga tol õhtul olid." On see aga nii halb? Ning, olgu, olgu - ma pole üldse käsitlenud ohtlikku poolt, k.a. surma ohtu. Aga ma ei tee seda kahel põhjusel. Esiteks, kuna see on hedonisti, mitte katoliiklaserüü alla peitunud moraalitseja-keelaja versioon. Teiseks, sarnase argumendi võiks koostada kõige kohta alates pähklitest kuni benji-hüppeni kuni mesitarudeni, ning kui peaks keelama kõik, mis on ohtlik, kuhu seada piirid?
Ausalt öeldes ei ole ma ekstaasis mõttest, et ühel päeval on mu lapsed sassis ja kammivad nagu mina, kui ma võtsin oma esimese pilli 80ndate lõpus. Aga ma ei hakka proovima neid takistada. Tõenäoliselt teevad nad end lolliks, kallistades võõraid inimesi, või tõotades igavest sõprust inimestele, kes reaalsuse külmas valguses ei ole päris sama huvitavad kui nad MDMA mõju all olles tundusid. Sellegipoolest, tean ma hullemaid võimalusi oma nooruse tuulde loopimiseks.
Raamatus leidub nii mõndagi huvitavat. Alapeatükid on näiteks: Toit & jook, pidutsemine & muusika, narkootikumid, seks, puhta(ma)d mõnuained jne. Peatükid koosnevad artiklitest, mis on kirjutatud erinevate ajakirjanike, antropoloogide, DJ'de, bestsellerite autorite jne poolt. Igaüks julgeb end vähemal või rohkemal määral nimetada hedonistiks.
Ahjaa, raamat on inglise keeles, autoriks daam nimega Fleur Britten (teine tema üllitistest, mida päris huviga lugesin, on "On the Couch" ehk kuidas ta esimest korda tegeleb couchsurfing'uga Venemaal, Hiinas, Mongoolias, Kasashstanis jne. Couchsurfing = enne internetis kokku lepitud tasuta öömaja suvalise inimese juures)...
Järgnevalt minu hädine tõlge artiklist kuuluvusega peatüki, "Narkootikumid", alla.
An Homage to Pillage
(liiga raske tõlkida. Austusavaldus sõjasaagile vms.)
By James Delingpole
James on kirjanik ning publitsist. Nüüd, kui ta on vanem ja targem, on ta narkootikumid vahetanud kirjanduse vastu, olles autoriks põnevatele ning humoorikatele romaanidele, mille tegevus toimub Teise Maailmasõja päevil, k.a. Coward on the Beach (Argpüks Rannal). Kõik tänu MDMA-le, ilma milleta oleks ta võinud lõpetada advokaadina.
Iseenesestmõistetavalt ei tarvita ma enam narkootikume. Nad on pahad, nad on seadusega keelatud ning nad soodustavad kuritegevust ja moraalide allakäiku. Kuid oletame, et mu pesamuna küsib mult süütult, "Issi, ma tahaks keelatud ainetega eksperimenteerida. Kas sa oskaksid mõnd kindlat soovitada?" Ma veaksin end lapsevanemana alt, kui ei annaks talle otsekohest vastust. "Kullake," ma ütleks. "Kui sa proovid vaid üht narkootikumi, las see olla Ecstasy."
Mul on nüüd veidi imelik tunne, et nii ütlen, sest ma tean, et leidub küllaldaselt heroiinisõltlasi, kes on täiesti veendunud, et miski ei ületa heroiini. Samuti mõistan, et crack annab parema, palju kiiresti toimivama laksu; et seened on looduslikumad; et LSD-tüüpi ained on põnevamad; ning et üleüldiselt, lollikindlaks reaalsust maha suruvaks ning elu täiustavamaks aineks ei sobi miski muu paremini kui vana hea kvaliteetne kanep.
Minu jaoks katab E aga kõik vajaliku. Kõik narkootikumid on mingil määral kui vahetuskaup. Vastutasuks heroiini poolt pakutavale õndsale tuimusele, pead kannatama, muuhulgas - oksendamist, veetma tunde kui ilastav juurvili ning riskima koheselt eluaegse sõltuvusega. Kui teed kokaiini, pead aktsepteerima, et mitte ainult ei muutu sa täielikuks tropiks, aga et umbes kahekümne minuti möödudes pead tegema uue triibu, siis veel ühe, veel ühe, igaüks väheneva mõjuga.
See pole veel kõik. Crack? Liiga sõltuvust tekitav ning kohutava pohmakaga. Hape? Liiga hirmuäratav ja paljunõudev. Oopium? Liiga tujust sõltuv. Valus tõde on - tulevased Alexander Shulgin'id, palun pange tähele ja võtke midagi ette nii kiiresti kui võimalik - täiuslikku narkootikumi ilma ühegi miinuseta pole veel leiutatud. Seega, parim, mis me praegu teha saame, on püüelda vähim halvani.
Ning arvestades vähim halbu võimalusi, oh, milline imeline väike sõber Ecstasy on. Alustuseks analüüsime selle plusse: paneb su näole suure, näriva naeratuse; paneb sind tahtma kõigiga magada ning veel parem, paneb kõik, kes samuti seda võtnud on, tahtma sinuga magada; aitab sul tantsida, tantsida, tantsida - ületades ammu magama mineku aja; paneb sind mõistma korduvaid biite moel, mida sa kunagi varem näinud pole; paneb sind mõistma, kui uskumatult erilised ja armsad - ei, ma mõtlen, tõesti, NII armsad - su sõbrad on; aitab sul vormida elu pikkuseid sõprusi täielikult tundmatute inimestega; annab sulle võimaluse kogeda väga mõnusat, ülitundlikku seksi; parandab su aistinguid nii, et ilusad asjad (lilled; mingi ülimalt särav, 3D-efektijulla, millele keegi tantsupõrandal sõrmega osutab, kuigi sa oled liiga sassis, et täpselt aru saada, mis see on) ja kenad tekstuurid (velvet; imeilusa tüdruku kael tagantvaates) muutuvad peaaegu kannatamatult kauniks; paneb sind mõistma midagi, mis peaks olema iseenesestmõistetav, aga nii tihti ei ole - et on parem olla õnnelik kui õnnetu.
Analüüsime nüüd ebameeldivaid külgi: võib teha orgasmi saamise üpris raskeks; muudab sind tobuks inimeste arvates, kes ise parasjagu selle mõju all pole; võib viia kergete lõuavaludeni; tunned end hiljem kui elav surnu; võib, kui reageerid ebasoodsalt või jood liiga suurtes kogustes vett, viia kiire ja inetu surmani.
Pange tähele, kuidas erineb nende kahe listi pikkus. See kõneleb enda eest ise.
No olgu, te võite mind süüdistada teie lollitamises, ning mingis mõttes ma seda ka tegin. Ma oleks võinud negatiivsete poolte nimekirja pikemaks teha, lisades asju nagu, "Teeb sind haledalt meeleheitlikuks mõned päevad hiljem nii, et sa üritad seda hetke taas kogeda ning teed pikki telefonikõnesid inimestele, kes sinuga tol õhtul olid." On see aga nii halb? Ning, olgu, olgu - ma pole üldse käsitlenud ohtlikku poolt, k.a. surma ohtu. Aga ma ei tee seda kahel põhjusel. Esiteks, kuna see on hedonisti, mitte katoliiklaserüü alla peitunud moraalitseja-keelaja versioon. Teiseks, sarnase argumendi võiks koostada kõige kohta alates pähklitest kuni benji-hüppeni kuni mesitarudeni, ning kui peaks keelama kõik, mis on ohtlik, kuhu seada piirid?
Ausalt öeldes ei ole ma ekstaasis mõttest, et ühel päeval on mu lapsed sassis ja kammivad nagu mina, kui ma võtsin oma esimese pilli 80ndate lõpus. Aga ma ei hakka proovima neid takistada. Tõenäoliselt teevad nad end lolliks, kallistades võõraid inimesi, või tõotades igavest sõprust inimestele, kes reaalsuse külmas valguses ei ole päris sama huvitavad kui nad MDMA mõju all olles tundusid. Sellegipoolest, tean ma hullemaid võimalusi oma nooruse tuulde loopimiseks.
Comments
Post a Comment