 |
| Autor: Glenn Brady |
Vaidlevad kaks loodet, üks usklik, teine uskmatu.
Uskamatu loode küsib kaksikvennalt: "Kas sina usud, et on olemas elu peale sünnitust?"
"Muidugi usun. Loomulikult on olemas elu peale sünnitust. Siin me oleme vaid praegu selleks, et kasvada ja areneda ning valmistuda selleks eluks, mis järgneb pärast."
"Rumalus! Mitte mingit elu pärast sünnitust pole olemas. Kuidas sa seda tulevast elu endale ette kujutad?" vaidles uskmatu vastu.
"Ma üksikasjalikult ei tea. Aga ma usun, et tulevases elus on rohkem valgust, me kõnnime isesesivalt omal jalal ja sööme ise," vastas teine.
"Jama! Ise käia ja ise süüa lihtsalt pole võimalik. Meil on nabanöör, mis meid toidab. Mingit elu pärast sünnitust ei saa olla. Meie elu on just nii pikk nagu meie nabanöör."
"Mina siiski usun, et saab olla pärastine elu. Meie lihtsalt ei oska seda ette kujutada."
"Elu lõpeb sünnitusega, ja sellega tuleb leppida. Mitte keegi ei ole sealt tagasi tulnud," vaidles uskmatu vend. "Ja üldse on elu üks pimedus ja kannatus."
"Ei ole nõus! Ma ei tea täpselt, missugune see elu peale sünnitust on, aga ma usun ja tean, et me näeme oma ema ja tema hoolitseb meie eest."
"Mis ema! Milline ema? Sina usud emasse? Kus ta on, see sinu ema?"
"Ta on kõikjal meie ümber. Tänu temale me liigutame ja oleme olemas."
"See on täielik jama! Seni kuni ma ei ole mingit ema näinud, mina sellesse ei usu!"
"Mina usun. Kas sa siis ei kuule, kuidas ta mõnikord laulab, kui on väga vaikne? Ja vahel on tunda, kuidas ta meie maailma paitab. Mina usun, et tõeline elu algab alles pärast sünnitust."
"Muidugi usun. Loomulikult on olemas elu peale sünnitust. Siin me oleme vaid praegu selleks, et kasvada ja areneda ning valmistuda selleks eluks, mis järgneb pärast."
"Rumalus! Mitte mingit elu pärast sünnitust pole olemas. Kuidas sa seda tulevast elu endale ette kujutad?" vaidles uskmatu vastu.
"Ma üksikasjalikult ei tea. Aga ma usun, et tulevases elus on rohkem valgust, me kõnnime isesesivalt omal jalal ja sööme ise," vastas teine.
"Jama! Ise käia ja ise süüa lihtsalt pole võimalik. Meil on nabanöör, mis meid toidab. Mingit elu pärast sünnitust ei saa olla. Meie elu on just nii pikk nagu meie nabanöör."
"Mina siiski usun, et saab olla pärastine elu. Meie lihtsalt ei oska seda ette kujutada."
"Elu lõpeb sünnitusega, ja sellega tuleb leppida. Mitte keegi ei ole sealt tagasi tulnud," vaidles uskmatu vend. "Ja üldse on elu üks pimedus ja kannatus."
"Ei ole nõus! Ma ei tea täpselt, missugune see elu peale sünnitust on, aga ma usun ja tean, et me näeme oma ema ja tema hoolitseb meie eest."
"Mis ema! Milline ema? Sina usud emasse? Kus ta on, see sinu ema?"
"Ta on kõikjal meie ümber. Tänu temale me liigutame ja oleme olemas."
"See on täielik jama! Seni kuni ma ei ole mingit ema näinud, mina sellesse ei usu!"
"Mina usun. Kas sa siis ei kuule, kuidas ta mõnikord laulab, kui on väga vaikne? Ja vahel on tunda, kuidas ta meie maailma paitab. Mina usun, et tõeline elu algab alles pärast sünnitust."
Raamatust "Ajatud lood"
Comments
Post a Comment